Anne-Liis Polli ja Anto Petti ImproMonoOpera tõi meedias tunnustavat vastukaja.
29. jaanuari Sirbis ilmus Malle Maltise arvustus kontserdile „ImproMonoOpera”: Anne-Liis Poll ja Anto Pett, mis toimus 23. jaanuaril Tallinna Kunstihoones.
Muusikaline elamus on nagu kingitus, mille saab iga kontserdikülastaja ja kannab seda endaga kaasas, kuni uus elamus eelmise varju jätab. Kui see kingitus on viletsavõitu, siis tuleb võib-olla kontserdilt koju jõudes midagi kiiresti peale kuulata ja asi unustada. Kui see on aga tõeliselt hea, siis tekib tahtmine teatud ajaks muusika kuulamisest hoiduda, selle asemel mälu- ja tundesopist hiljuti kuuldu uuesti välja otsida, kogetut meenutada ja mõnda aega selle paistel elada.
Usun, et nii mõnegi 23. jaanuari õhtul Tallinna Kunstihoones viibinud inimese kodus valitses nädalavahetusel vaikus, sest laupäeval võis selle väikses, pilgeni täitunud saalis osa saada ainukordsest mono-ooperist, mis valmis otse publiku silme all Anne-Liis Polli ja Anto Petti improvisatsioonina.
Seda äsja sündinud muusikateost oleks vabalt võinud pidada ammu valmis komponeeritud ja küpseks esitatud lavateose ettekandeks. Improvisatsiooni esitus oli enesekindel ja, kui just mõned pöördelised üleminekupunktid välja arvata, seisis kahe jalaga kindlalt maapinnal. Esialgu paistis tegemist olevat süngesisulise teosega, kus domineerisid jõulise väljenduslaadiga, kuid siiski mitte agressiivsed, ehtooperlikud Puccinit, Bizet’d ja Webernit meenutavad meloodiad ning suure sisendusjõuga, otsekui revolutsioonile üles kutsuvad retsitatiivid.
Mida aeg edasi, seda vaheldusrikkamaks ja vabamaks läks muusika väljendusvahendite poolest ja ilmnes ka Polli kehastatud rolli kahepalgelisus. Ooperlikud lõigud jäid kõlama omaette „muusika muusikas” saarekestena, mida rohkesõnaliselt kommenteeristsiteeris vokaali teine, kaasaegset laulmistehnikat esindav külg sosinaid, kõnelaulu, rõhutatud hingamisi ning imestust väljendavaid intonatsioone kasutades. Vormi üheks struktureerimisvõtmeks kujunes väikeste löökpillide partii, mida esitas samuti Anne-Liis Poll. Teatud pillide korduv ilmumine tekitas äratundmisrõõmu ja kutsus esile rahustava vormitunde.
Loe täispikka artiklit ajalehe Sirp veebiväljaandest.
Kontserdi arvustus ilmus ka 28. jaanuari Eesti Ekspressi Areeni paberväljaandes.