fbpx

Sofia Rubina: “Jazzis pole otseteid“

27. aprill 2019
Kertu Kärk

Eesti üks temperamentsemaid ja säravamaid jazzlauljatare Sofia Rubina andis Jazzkaare raames 20. aprillil energiast pakatava kontserdi. Jazzkaarele antud intervjuus räägib ta lähemalt, kuidas ta jazzini jõudis ja mis teda selle muusikastiili juures köidab.

 

Kuidas leidsid sina tee jazzini? Kes oli sinu suurim eeskuju või õpetaja?

 

Ma hakkasin jazzi suhteliselt vara kuulama, sest see meeldis ka mu vanematele. Olin umbes 10-aastane, kui õppisin selgeks Gershwini loo „Summertime“ ja seda tehes katsetasin väga palju enda vokaaliga. Hästi paljud lapsed jõuavadki jazzini läbi klassika. Mulle tundus, et lasteaias ja koorides laulsid lapsed kõik ühtemoodi ja korralikult, kuid mina hakkasin proovima erinevaid veidraid helisid. Proovisin näiteks järele teha Ella Fitzgeraldi ja Louis Armstrongi. Mind hakkas see huvitama ja mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem hakkasin ka järele proovima. Sellest algaski minu armastus jazzi vastu, mis kestab siiamaani.

 

Ma olen jazzi kuulanud juba 23 aastat. Minu esimene bigband’iga esinemine toimus Illegaardis, kui ma olin vaid 12-aastane. Ma jumaldan siiamaani seda atmosfääri. Kus iganes linna ma satun, otsin alati mõne jazzklubi, sest seal on minu jaoks turvaline ning tunnen end seal väga kiirelt koduselt. Isegi Moskvas pop-projekte tehes olen läinud jazzklubisse ja on juhtunud, et mõne minuti pärast on mul seal hulganisti sõpru. Selle muusikastiili maailmas on inimesed palju rohkem avatud. See maailm on väike, kuid inimesed annavad seal endast palju rohkem.

 

Mingil määral on kõik jazzmuusikud alustanud klassikalisest jazzist. See on muusika, mis on vaja ära kuulata ja ära õppida. Jazzis pole otseteid – kui sul pole jazzitausta, on seda su improvisatsioonist  kohe kuulda. See on nagu keel, mis on jazzmuusikutel ühine. Isegi kui muusik mängib hip-hopi, võib selles jazzile omaseid elemente ära tunda.

 

Põhiline on olla avatud. Ka jazzis on muusikuid, kes on väga konservatiivsed. Mõnes mõttes on see väga hea, sest nad hoiavad seda traditsiooni, et noored muusikud jazzi rohkem austaks ja rohkem selle nimel pingutaks. Samas ei anna see konservatiivsus inimestele võimalust loovalt mõelda. Igas stiilis tuleb näha midagi huvitavat, sest see arendab sind ja muudab üldise pildi mitmekesisemaks.

 

Kui sa oled laval, siis milliseid tundeid ja mõtteid sa soovid oma publikus äratada?

 

Ma olen ise positiivne inimene ja tahaks seda armastust maailma vastu läbi oma muusika jagada. Iga kord, kui ma avale astun, tahan endast midagi head maha jätta ja positiivsust jagada. Lugu võib iseenesest olla ka hästi kurb, kuid selles on ikkagi lootust, et homne päev on parem. Lootus on inimese elus väga tähtis. Kui inimene käib minu kontserdil ja see muudab ta enesetunde paremaks, on see minu jaoks väga suur õnnestumine.

 

Kui palun inimestel endaga koos laulda, siis ma otseselt neid ei sunni, aga samas tean, et see loob minu ja publiku vahel väga tugeva sideme. See tekib tavaliselt hästi spontaanselt, aga inimesed tulevad pärast minu juurde ja tänavad mind, sest neil on tunne, et ma kuulsin ka nende sisemisi mõtteid ja muresid. Meie vahel tekiks nagu vestlus. See on väga hea moment artisti ja publiku vahel. Sellepärast ootan ma ka väga Bobby McFerrini kontserti, sest ka mul tekib siis selline võimalus, kus artist mind retkele kaasa kutsub: tunnen, et ma olen samuti tähtis ja me laulame koos. Bobby McFerrin toob endaga kaasa neli väga huvitavat vokalisti, kes on kõik väga erinevad ja andekad. Üks neist on minu õpetaja Berkeleyst. See on kindlasti väga huvitav, mida nad koos hakkavad tegema.

 

Kas sa ootad ka oma publikult tagasisidet?

 

Jaa, see annab mulle hea tunne. Iga artist tahab seda dialoogi oma kuulajatega.

 

Kuidas sa kontserdiks valmistud ja ennast häälestad?

 

Kõik artistid valmistuvad omamoodi – mõned räägivad hästi palju, teised hakkavad nalja viskama. Mina tahan olla korraks vaikuses ja niisama kümme minutit üksi istuda. Naisena on mul väga hea võimalus kontserdiks meigi tegemise ajal segamatult häälestuda ja energiat koondada, et seejärel mõnusa vibe’ga lavale minna.

 

Kas sa eelistad suuri kontserte või pigem intiimsemaid, väiksemaid esinemisi?

 

Need on nii erinevad, mõlemad on väga olulised elamused. Võid kolmele inimesele esineda ja tunda sama suurt närvi kui staadionikontserdil. Kui on vähe rahvast, siis sa oled nagu paljas. See on niivõrd intiimne. Aga kui on suur saal, siis sa pead rahva üles kütma, enda seest nii palju energiat välja andma, kuid samas jääma rahulikuks ja seda protsessi nautima. Kumbki olukord pole väga lihtne.

 

Milline laul on sulle kõige südamelähedasem?

 

Ma arvan, et „Spring Can Really Hang You Up The Most“, mille ma eelmise plaadi peale salvestasin. See lugu äratab hästi palju emotsioone ja toob kohe pisara silma. Selles loos kuulen ma hästi palju erinevaid momente, mis minu jaoks sisaldavad lootust. Kui seda laulavad suured jazz-staarid, nagu Ella Fitzgerald ja Betty Carter, siis nende esitused on lihtsalt vapustavad.

 

Kas sa ise kuulad ka peamiselt jazzi?

 

Ma kuulan tegelikult väga erinevat muusikat. Mulle meeldib tantsumuusika, sest olen lapsena tantsinud break-tantsu ja hip-hopi. Kõik stiilid, mida olen väiksena kuulanud, on mingis mõttes minu ellu jäänud – need annavad mulle hea tunde. Minu jaoks on oluline aru saada, millisel hetkel ma midagi kuulata soovin. Ma tunnetan selgelt neid hetki, kui ma näiteks üldse ei taha muusikat kuulata, kuid teisel hetkel tean täpselt, millist stiili vaja. Aga üldiselt on jazz minu jaoks selline turvaline valik, mille abil saan paremini lõõgastuda. Vahel on huvitav panna peale playlist, kus kõlavad artistid, keda ma üldse ei tea. Nii võib kogeda mitmeid üllatusmomente ja ennast harida. Alati on vaja natukene otsida, sest kui sa jääd ühte lugu kümneks aastaks kuulama, siis mingi hetk sa ikkagi väsid sellest loost ära. Vahepeal tuleb kõlapilti mitmekesisemaks muuta – muutume ise iga päev ja muusika samamoodi.

 

Millised on sinu soovid 30-aastaseks saanud Jazzkaarele?

 

Soovin edu, et see traditsioon jätkuks. Väga tähtis on kaasa haarata noori inimesi. Tuleb tekitada rohkem võimalusi, et Eesti ja välismaa muusikud saaksid omavahel sõbrustada, jam-sessioone teha ja ühes kohas ringi liikuda. Kui noored näevad seda energiat, siis nad saavad kohe aru, mis on jazz ning miks on vaja seda kuulata ja hoida.

Meil ei ole Eestis eriti palju jazzfestivale. Jazzkaar on üks ainuke suur jazzpidu ning iga muusik, kes sellest osa võtab, hindab seda võimalust ja Jazzkaare meeskonna pingutusi. See on vapustav!

 

Sofia Rubina

20. aprillil kell 23.59 Punases Majas

 

Koosseis:

 

Sofia Rubina – vokaal

Dagmar Oja – taustavokaal

Jelena Juzvik – taustavokaal

Holger Marjamaa – klaver, klahvpillid

Jason Hunter – trompet, süntesaator

Aleksander Paal – saksofon

Johannes Kiik – tromboon

Jaan Jaanson – kitarr

Janno Trump – bass

Dmitri Nikolajevski – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!