Norra kontrabassimängija ja helilooja Ellen Andrea Wang on mitmetahuline muusik, kelle sooloprojekt seob endas mõjutusi popi, roki, klassikalise ja jazzmuusika maastikult. Olles üles kasvanud muusikute perekonnas ümbritsetuna erinevatest helikeeltest, jõuab ta sooloprojektiga talle ainuomase stiilini. Lisaks omanimelisele triole on ta ka instrumentaaljazzi koosseisu Pixel asutaja ning lööb kaasa indie-jazzi trios „GURLS”.
Ellen Andrea Wang ning tema trio koosseisus Erlend Slettevoll ja Erland Dahlen saabusid Eestisse kontserdipäeva õhtupoolikul ning seekordseks Eesti külastuseks väga palju aega ei jäänud. Parasjagu on Ellenil käsil väike Euroopa tuur, mistõttu kiirustab ta järgneval hommikul edasi Rootsi, kus annab samuti kontserdi. Vahetult enne esinemist Punases Majas leiab ta hetkeks aega, et vestelda enda muusikast ja selle kujunemisest.
Sa oled varem Eestis esinemas käinud, see oli 2015. aastal?
Tõsi, meid oli kutsutud ühele ilusale Eesti saarele, mille nimi on Muhu. See oli Juu Jääb festival, kus me esinesime kollektiiviga European Girls Power. Paraku osutus reis väga lühikeseks, kuna pidin järgmine päev enda parima sõbra pulma kiirustama.
Seekord on sul Eestis olemiseks jälle vaid loetud tunnid ning kiirustad järgmisele kontserdile Rootsi. Milliseid kontsertreise sa ise kõige rohkem naudid?
Mulle tegelikult meeldibki käia just festivalidel esinemas. Muidugi eelistaksin tuuri, kus ei kulu liigselt energiat reisimisele – ei ole tülikaid ümberistumisi ega ootamist. Paljuski mängib rolli see, milline on koht, mis meid vastu võtab, kus me mängime, milliseks osutub publik, millised on teised bändid festivalil. Samuti on tähtis kontsertide rohkus: üle kolme õhtu nädalas esineda on artisti jaoks juba üsna kurnav. Vähemalt minu jaoks. See nädal on mul Rootsis kaks esinemist ja Eestis üks – minu jaoks perfektne.
Tahaksin ikkagi rääkida sinust kui muusikust. Enne, kui alustasid sooloprojektiga, olid loonud kvarteti nimega Pixel. Viljelete peamiselt instrumentaalset jazzi ning bänd on leidnud ka laiemat tunnustust. Mis kannustas sind selle kõrvale looma sooloprojekti?
Pixelis on meil kollektiivis trompet, saksofon, trummid ja kontrabass. Tegu on rohkem kontseptuaalse bändiga ning sellel on omad võlud. Mingi hetk tundsin, et tahaksin kirjutada lugusid klaverile ning teha midagi trio võtmes. Samal ajal tekkis soov näidata endast seda teist poolt, mis soovis segada muusikalisi stiile ja kõlasid. Mulle meeldib, et mul on need mõlemad projektid käsil ja saan neile erinevat muusikat kirjutada.
Enda sooloprojektiga saan olla rohkem avatud. Näidata kõike seda põnevat, mis mind inspireerib erinevate muusikutega koos töötades ja erinevat muusikat kuulates, olgu selleks siis popp, rokk, jazz või ehk isegi kantri.
Kas sooloprojekt pakitses sinus juba enne Pixelit?
Kui ma nüüd ennast analüüsin, siis saan aru, et ma mängin muusikat, mida kuulates üles kasvasin. Ma kasvasin üles peres, kus mind ümbritses palju muusikat: mu ema on klassikaline pianist ning isa mängib jazzi, mina laulsin kooris. Kuulasin samal ajal Michael Jacksonit, John Coltrane’i, Chick Coread. Ameerikast pärit muusika ja samas ka põhjamaine jazz on olnud väga suur osa minu kujunemisest.
Kõik algas ikkagi Pixeliga, kus sai kohati loodud hullumeelseid meloodialiine üksteise peale, bassiriffe. Aga siis hakkasin igatsema selliseid akorde, mida saab tekitada ainult klaveril. Samuti tahtsin kasutada süntesaatori ja elektroonilise muusika võimalusi, mis suudavad tekitada erinevaid helimaastikke.
Räägi veidike sõnadest, mida sa kirjutad enda lugudele: kas enne sünnib instrumentaal või sõnad?
Minu puhul sünnib muusika ja instrumentaal alati enne. Kui esimesel plaadil („Diving“) kirjutasin ma ise sõnad, siis teise plaadi tegemisel tegin koostööd laulja-sõnadekirjutaja Martin Hagforsiga. Muidugi on sõnades ka killuke mind, kuna arutasime enne, mis teemasid lahata: on lugusid, mis on rohkem otsesed ja isiklikud, vastukaaluks on ka sotsiaalpoliitilisi. Varem ma kirjutasin subjektiivsemalt: armastusest ja igapäevastest asjadest. Vahest sünnivad head laulusõnad väga loomulikult, koos muusikaga ja täpselt sellise emotsiooniga, nagu parasjagu tahaks ennast väljendada. Seda ei juhtu siiski väga tihti.
Sul on kaunis loomulik vokaal ning see teeb sinu lood väga isikupäraseks. Kui palju oled tundnud, et tahaksid sarnaneda või areneda mingis suunas vokaalselt?
Tänan komplimendi eest! Ma pole kunagi võtnud eraldi tunde vokaali arendamiseks, kui siis ainult kooris laulnud varasemalt kooliajal. Muidugi olen selle peale mõelnud, kuid kuna ma olen aastate jooksul arendanud ja treeninud peamiselt kontrabassioskusi ja sellel on olnud minu peamine fookus, siis ma ei ole tahtnud nendele oskustele konkurenti. Usun, et laval olen ma eelkõige kontrabassimängija ning selle järgi mind ka tuntakse. Aga mida rohkem mu muusika levib, seda enam pean ma teadvustama asjaolu, et inimesed siiski kuulavad esimese asjana vokaali ja sõnu, mistõttu ma ei tohiks sellest asjaolust mööda vaadata.
(Vahepeal sekkub kontserdikorraldaja, et paluda jätta artistile enne kontserti vajalikku valmistusaega.)
Eks nii juhtub jazzartistina, et peab kontsertreiside ajal päris palju muid asju ka toimetama: näiteks plaate organiseerima lava ette, soundcheck’id ja muu… ning siis kipub ununema, et ühel hetkel pead lavale ka minema!
Ellen Andrea Wang
24. aprillil Punases Majas
Koosseis:
Ellen Andrea Wang – kontrabass, vokaal
Erlend Slettevoll – klahvpillid
Erland Dahlen – trummid
Vaata kontserdi fotogaleriid siit.