fbpx

Sylvain Darrifourcq: jazz andis mulle kauaotsitud vabaduse

03. november 2019
Kertu Kärk

Erakordselt põneva loomingu ja esitustega silma paistev trummar ja improviseerija Sylvain Darrifourcq esines 1. novembril koos vendade Théo ja Valentin Ceccaldiga Philly Joe’s jazziklubis. Jazzkaare reporter Kertu Kärk kutsus artisti endaga vestlema, et avada rohkem selle huvitava muusiku mõttemaailma.


Oled väga erilise ja huvitava käekirjaga muusik. Kuidas Sinu karjäär alguse sai? Kuidas enda jaoks muusika leidsid?

 

Ema rääkis mulle, et kui ta minu ootamise ajal kontsertidel käis, siis põtkisin tema kõhus bassitrummide taktis. Usun, et löökpillide ja trummide mängimine tuli minu jaoks loomulikuna, sest juba väikese poisina mängisin kõikvõimalike asjade peal trummi, isegi oma õe peal. Seega andsid vanemad mulle võimaluse võimalikult varakult muusikakooli minna.

 

Alustasin klassikaliste löökpillidega ning mul on pikk orkestris mängimise kogemus, mis andis mulle aimu, kui olulised on löökpillid orkestri esituse võimsamaks muutmisel. Seejärel spetsialiseerusin trummidele ning umbes 16-aastaselt hakkasin koolis oma sõpradega rokkbändis mängima. Umbes samal ajal hakkasin tegelema ka jazziga. Jazz oli minu jaoks väga huvitav, kuna näitas trummide olulisust. Jazzis pole nii nagu rokkmuusikas, kus trummid mängivad vaid taustal ja teevad tempot. Seal pole võimalik improviseerida ega teiste muusikutega rääkida. Jazz andis mulle kauaotsitud vabaduse.

 

Ma tegelesin pidevalt improviseerimisega. Mäletan, et õpetaja andis mulle helikassetid muusikaga, kus trumme polnud. Nii ma siis veetsin oma aega muusika järgi trumme mängides ja improviseerides.

 

Kas Sul on olnud iidoleid või suuri mõjutajaid?

 

Loomulikult, nagu igal teismelisel. Mind vaimustas väga just muusika tehniline pool. Mulle meeldis väga kogu see jube 80ndate jazz-rokkmuusika ja jazz-rokktrummarid. Kui avastasin jazztrummarid, avaldas simblite kõla ja resonants mulle sügavat muljet. Samuti vaimustas mind see, kuidas oli võimalik oma kujutlusvõimet tehnikaga kombineerida.

 

Kui olin umbes 20-aastane, avastasin John Coltrane’i trummari nimega Elvin Jones, kelle esituses oli ürgset, metslaslikku energiat. Ta kasutas jazzmuusikas rokilikku võimsust ning see huvitas mind väga. See oli minu jaoks otsekui ühendus mu uue kire, jazzi, ja mu vana kire, roki, vahel. Hakkasin üha sügavamalt jazzi uurima ning oma tehnikat täiustama. Läksin konservatooriumisse, kolisin kodust välja ning mu esimene kogemus jazzbandis oli meestega, kellega vahel siiani mängin. Näiteks tromboonimängija Fidel Fourneyron. Me hakkasime ühes bändis mängima 20-aastaselt ehk 20 aastat tagasi, kuigi vahepeal me koostööd ei teinud.

 

Kui ma tunnen millegi vastu sügavat huvi ning see muutub mu kireks, siis tegelen üksnes sellega, olen otsekui maniakk. Ma uurin palju jazzi kohta, kuulan pidevalt samu plaate, kuni need on mul täiesti peas. Kui ma kirjutan näiteks saksofonisoolot, siis ma püüan mängida seda täpselt nii nagu trummar.

 

Umbes 25-aastaselt kohtusin inimestega, kes olid elektroakustilise muusika heliloojad, ning avastasin uue maailma, mis on jazzist veelgi abstraktsem. Ma tahtsin väga oma trummidega elektroonilise muusika maailmas eksperimenteerida. Näiteks hakkasin trummidesse erinevaid esemeid lisama, et need teeksid uusi helisid. Tänaseni proovin areneda ja õppida uusi viise, kuidas helisid tekitada. Ükskord viis mu sõber mind kuulama ooperit nimega „Lulu“ ja mind hämmastas, milline on tänapäeva ooper – kui mitmetahuline on muusika ja helilooja looming. See innustas mind edasi uurima ning mul tekkis unistus kõlada üksinda otsekui orkester. Hakkasin veelgi rohkem trummidega eksperimenteerima.

 

Üks minu kinnisideid oli leida viis, kuidas trummidega pikki helisid mängida. Pärast erinevate võimaluste, näiteks elektroonika ja mikrofonide, läbiproovimist avastasin ühel päeval kampolipulbri, mida panin trumminahkadele. Nii sain metallesemeid hõõrudes pikki helisid tekitada. Lisaks avastasin, et automaatselt vibreerivaid sekslelude mootoreid metallist kööginõudega kombineerides saan väga huvitavaid helisid.

 

Mis Su peas toimub, kui Sa esined?

 

Mitte midagi. Minu improvisatsiooni ja loomingu esimene materjal on ajatunnetus. Mind huvitab väga minu enda ajatunnetus mängimise ajal ning samuti ka publiku ajatunnetus sel ajal, kui ma mängin. Mind huvitab see, mis toimub ajus, kui ma muudkui kordan ühte ja sama asja. Kui ma teen üht asja viis minutit, siis alguses arvab publik, et ma olen totter, kuid mingil hetkel juhtub midagi kirjeldamatut. Sarnast tunnet võid kogeda mägedes või kõrbes matkates. Matkal ära väsides tekib tunne, et sa oled eikusagil. Taha vaadates ei näe sa alguspunkti ning ette vaadates ei silma sa lõpp-punkti. See on kõrb – pole ühtegi pidepunkti. Sarnase tunde loob ka korduv muusika. Kogu idee seisnebki ajatunnetuses.

 

Näiteks siin Tallinnas toimuva kontserdi puhul see muusika, mis ma bändi jaoks kirjutasin, põhinebki üksnes sellel tunnetusel. Kasutan palju kordust ja äkilist katkestust. Kui me midagi väga pikka aega kordame, liigume otsekui hõljuvasse olekusse. Siis aga saabub äkiline lõpp, mis lõhub korduse, ning rütm läheb hästi kiireks, kõlama hakkavad erinevad rütmid – nagu masin. Ma väga naudin selle kogemist ja naudin ka seda, kuidas publik seda kogeb.

 

Lugesin, et Sinu loomingut on mõjutanud William Faulkneri ja Samuel Becketti raamatud. Kuidas kuulaja selle ära tunneb?

 

See polegi oluline, et kuulaja selle mu muusikas ära tunneks. Oluline on reaalajas kogemine, mis hetkel toimumas on. Mind ei mõjuta niivõrd Faulkneri lugu, vaid hoopis tema tehnika, mida ta kasutab aja murdmiseks. See avaldas mulle väga muljet. Oma kahes raamatus kasutas ta täpselt seda tehnikat, mida mina olen ajast rääkides tutvustanud. Oma romaanis „Absalom, Absalom!“ kasutas ta kogu aeg kordust. Kohati pole võimalik aru saada, mida sa loed: ta kordab sama sõna, sama mõtet ning lugeja peab talle järgnema, mitte püüdma kõike mõista. Talle tuleb järgneda kuni punktini, kust lugeja lõpuks oma vastused saab.

 

Faulkneri „Hälin ja raev“ on samuti suurepärane. Seal ajas ta aja sassi: lugu algab keskelt, siis tuleb algus jne. Ta tekitas segaduse ka tegelaste osas. Näiteks raamatu alguses on kaks samanimelist tegelast, üks tüdruk ja teine poiss, ning selgitusi pole. Ta räägib minevikust, olevikust, tulevikust, kuid lugeja ei mõista, millises ajas ta täpsemalt viibib. Seda romaani lugedes koged hämmastavaid tundeid. Minu jaoks peegeldas see täpselt minu mõtteid ajatunnetuse kohta.

 

Esined nüüd koos vendade Ceccaldidega. Kuidas teie koostöö sujub ja kas see on Sind muusikuna mõjutanud?

 

Nendega koos mängides on imeline see, et neile meeldib katsetada keha võimekuse piire. Meie koostöös valminud muusika on väga intensiivne ning mõjutab jõuliselt inimese keha. Minu jaoks on see võimalus minna veelgi sügavamale oma uurimistöös, muutuda justkui masinaks ja töötada ajatunnetusega, kasutades korduseid ja intensiivseid vahepalasid.

 

Tšellomängija Valentiniga on mul eriline suhe, sest oleme väga paljudes bändides koos mänginud. Ta on otsekui pool minust, meil on selline imeline läbipõimunud muusikaline suhe. Ma olen isegi öelnud, et poole ajast veedan oma tüdruksõbraga ja ülejäänud aja Valentiniga. Mul on väga hea meel, et oleme nüüd 10-päevasel tuuril ja ma saan temaga koos seda muusikat esitada. Vennad Ceccaldid innustavad ja sunnivad mind mu uurimistöös järjest sügavamale minema.

 

Olen nendega teinud kaks albumit ja viimase nimi on „Coitus Interruptus“. Nimi viitabki sellele, mida ma üritan teha – lõpp-punkti vältimisele. Kui kordad ja kordad midagi, ei näe sa kunagi lõpp-punkti, kuid samuti ei näe sa algust. Ma soovisin luua sellist muusikat, kus sa mitte kunagi ei tunneta hetke, mil muusika lõppeb. Tekib justkui igiliikuva masina tunne.

 

SYLVAIN DARRIFOURCQ IN LOVE WITH (Prantsusmaa)

1. novembril  2019 Philly Joe’s jazziklubis

 

Koosseis:

Sylvain Darrifourcq – trummid

Théo Ceccaldi – viiul

Valentin Ceccaldi – tšello

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!