fbpx

Sylvain Darrifourcq – sfääriline liikumine

18. november 2019
Arvi Tapver

Sfääriline liikumine on jäiga keha selline liikumine, kus üks kehaga muutumatult seotud punkt jääb liikumatuks (allikas: Vikipeedia).

 

Lühidalt on sellise liikumise keskpunktiks jäik keha ja pole lihtne sellest täpsemini väljendada prantslasest trummari, helilooja ja eelkõige improviseerija Sylvain Darrifourcq’i kontseptsiooni, sest see siin on muusikaga, mitte seksuaaltervisega seotud veebileht.

Sylvain Darrifourcq’i viimase albumi nimi on „Coitus Interruptus“ ehk katkestatud suguühe ja tema kontseptsioon näikse olevat ootamatute pöörete ehk katkestustega pidevalt heliteost samas paigas hoida või seda siis algusse tagasi juhtida.

 

Kui lavale tuleb trio, mille koosseisus trumm, viiul ja tšello, võiks oodata pigem Mozarti nachtmusik’ut, mitte improvisatsioonilist filigraanset avangard-müra. Ometi just nii see tol pühakutepäeva õhtul jazzklubis Philly Joe´s oli.

Toda improvisatsiooni kolmele, seejuures noodist (!), võib nimetada sfääride muusikaks enamagi kui pelgalt tolle plaadi nime poolest. Sfäär kui kerapind seostub tavaliselt ilmaruumi kihtidega: atmosfääriga, stratosfääriga jne. Darrifourcq’i looming hõljub kuskil eksosfääris ehk välimises osoonikihis enne avakosmost ja kui just peaks tooma võrdluse muusika ja mitte astrofüüsika vallast (kuhu see jutt vägisi kipub), siis õndsad on need, kes kuulnud Michael Gordoni heliloomingut, eriti tema albumit „Michael Gordon Philharmonic“ – puhas eksperimentaalne struktuuriline avangard.

Siinkirjutaja subjektiivsel arvamusel on Eestis midagi selletaolist teinud 90ndatel Tunnetusüksus. Tõsi, vist mitte noodipuldist järge pidades.

 

Mõnikord võib tekkida tunne, et kera sees on teine, veel suurem kera. Nii on see Darrifourcq’i ja vennaste Theo (viiul) ja Valentin Ceccaldi’ga (tšello) – helikangas, mis justkui väldib palavikuliselt lõpp-punkti jõudmist, laseb kooruda enda alt üha uutel avaramatel kihtidel. Pange tähele – seal eksosfääris, mis koosneb heeliumist ja vesinikust, paiknevad osakesed teineteisest nii kaugel, et võivad liikuda sadu kilomeetreid põrkumata. Darrifourcq’i trummi breigid lõhuvad seda kangast pidevalt, tekitades konflikti aimduse, ja iga etüüd meenutab permanentset kokkupõrgete jada. Tšello ja viiul markeerivad samu käike takt-takti järel, justkui andes sellele müüride lõhkumisele omapoolse kinnituse.

Järgmisel hetkel aga raiub trio mõne takti tuttavat hard rock’i motiivi. Vaid selleks, et lasta sel taas minna ja lõhkuda struktuur algosakesteks. Iga noot ehk osake asub oma kohale, midagi pole juhuslik ja igal helil on tähtsus ning kindel funktsioon. Neile kõigile jätkub selles hõredas kihis ruumi. Selline valitsetud kaos viib selleni, et vaikushetkel juhuslikult saalis kellegi taskus helisema hakanud telefon tundub olevat osa tervikust ja leiab oma paiga temagi.

 

Darrifourcq on valitseja, selles pole kahtlust. Valitseja, ent ilmselt leebe nagu valgustusaja monarhidele, eriti Prantsusmaal, kohane. Vähemalt vendade Ceccaldi’de olekust, kehakeelest ja kokkumängust võiks seda järeldada. Avangard peab hävitama barjäärid, ent selle eesmärk oli ju omal ajal helgem tulevik progressiivsele elanikonnale, olgu siis Adorno või elavate klassikute seisukoht see või teine. „In love with“ ehk armastuses – nagu kava nimigi lubas.

 

Sylvain Darrifourcq In Love With (Prantsusmaa)

1. november 2019 Philly Joe´s jazziklubis, Tallinnas

 

Koosseis:

Sylvain Darrifourcq – trummid

Théo Ceccaldi – viiul

Valentin Ceccaldi – tšello

 

***

 

Ent see polnud veel kõik, mis tol õhtul Philly Joe’s toimus.

Õhtut alustas Jussi Fredriksson Trio ja hea oli, et nad seda tegid. Jussi Fredrikssoni muusika tutvustusest võib Jazzkaare kodulehelt lugeda selliseid märksõnu, nagu innovaatiline minimalism ja ootamatud lõpplahendused. Kindlasti on tegemist Soome jazzi kõrgliigaga.

 

Ise arvab Fredriksson, et teda mõjutas enne oma teise plaadi ilmutamist aastake Pariisis elamist. Tõepoolest – Prantsusmaad oli tol õhtul laval rohkem kui korra, kuid pianist Fredrikssoni lähenemine oli teistsugune kui Darrifourcq’il. Kõigepealt, kuigi tegemist oli improvisatsioonilise jazziga, ajas too trio läbi sisuliselt ilma soleerimiseta. Õigemini tegi kolmik seda läbi lugude pidevalt. Sel põhjusel kadus vajadus muusikapalade struktuuridesse programmeerida kindlaid kohti soolodeks.

 

Kuigi Fredriksson peaks nime poolest olema selle trio n-ö kapteniks ja seda ta heliloojana kindlasti ka on, toimus laval huvitav metamorfoos. Nimelt haaras korduvalt ohjad trummar Mika Kallio, kes on vaieldamatult Soomes üks oma ala parimaid. Kehakeelest, õigemini miimikast, võis välja lugeda, et seda, kuhu trummar oma improga jõuab, ei tea kontrabassist Jori Huhtala ega ka Fredriksson ise. Kallio enesekindlus ei kujutanud muidugi mingit ohtu kokkumängule ja seetõttu pani see vaid bändikaaslasi lõbustatult ja uudishimulikult muigama. Kui pärast etteastet sai siinkirjutaja põgusalt baarileti ees Fredrikssoniga vestelda, siis vastas trio juht, et ta ise ei pane eelmainitut enam tähelegi, ja selle põhjuseks pakkus ta tõika, et on ka ise trummar ning Kallio on omal kohal tõesti hea.

 

Trio muusikas oli kohati aimata viiteid kalevalalikult rahvusromantilistele tõlgendustele või mõne multifilmi tunnusmeloodiale. Teise pala juures võttis Fredriksson ette põgusa rännaku psühhedeeliasse – läbivaks motiiviks mängis ta klaveril meloodiat nagu bluusikitarri riffi ja järgmiseks rifiks sama, ent kuulmise järgi nii tertsi või kvardi võrra dissonantsis, tekitades mulje häälest ära vajunud kitarrist. Puhas mänguilu – veidi lapselik, ent teadlik. Puhas mängurõõm, nagu see rikkumata inimlapsel olema peaks.

 

Esimene plaat kandis triol nime: „?“ ja teise nimi (kui neid nimedeks nimetada saab), on „!“. Tegeliku kahtluse, mida küsimärk peaks väljendama, oli Fredriksson kõrvaldanud juba esimese plaadiga. Kui seda kahtlust üldse olemas oli.

 

Jussi Fredriksson Trio (Soome)

1. november 2019 Philly Joe’s jazziklubis

 

Koosseis:

Jussi Fredriksson – klaver

Jori Huhtala – bass

Mika Kallio – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!