21. veebruaril kell 17 saab Kumu auditooriumis kuulda Chalice’i autorilaule, kus kajastuvad mõtted ümbritsevast elust; vahel sõna torgib sarkastiliselt, vahel aga maalib poeetilisi kujundeid läbi isikupärase tunnetuse prisma.
Chalice – Elutoas
21. veebruaril kell 17.00
Kumu auditooriumis
Esmalt räpparina laiemat tuntust võitnud Chalice on aasta-aastalt avardanud oma muusikalist haaret ning praegu võib teda pidada juba tänapäevase autorilaulu üheks silmapaistvamaks esindajaks Eestis. Tema lauludes kajastuvad mõtted ümbritsevast elust; vahel sõna torgib sarkastiliselt, vahel aga maalib poeetilisi kujundeid läbi isikupärase tunnetuse prisma. Kontserdi kavas on laule Chalice’i neljalt albumilt, tema muusika haarab kõlasid Aafrikast ja naiiv-kuldsetest 1960ndatest, Indiast ja küberpungist, elektropopist ja mujalt.
Jarek Kasar, artistinimega Chalice, sündinud Tartus 3. aprillil 1983. Õppinud natukene viiulit, klaverit ja hiljem koorijuhtimist, rohekaspruunide silmadega tartlane, süntesaatorite ja hullumeelsete ideede kollektsionäär, 2008. aastast elab Tallinnas. Tunnustuserahet on talle jagunud Eesti Muusikaauhindade jagamisel korduvalt. Seni on Chalice’il ilmunud neli kogumikplaati: “Ühendatud inimesed” (2003, Umblu), “Süsteemsüsteem” (2005, Umblu), “Taevas ja Perse” (2007, Umblu)., “Superv6imed” (2008, Superbandiit). Ta armastab teatrit ja on kirjutanud hulga lavamuusikat viimaste seas näiteks “Faust” (Von Krahl 2007) “Kuningas Ubu” (NO99, 2007) “Perikles” (NO99, 2008), “Ürgmees” (Monoteater, 2009), “Don Juan” (Vanemuine, 2009)
Kodu
Kodus on sinine taevas. Ja kodus on päike nii soe ja kui lumesahad on sõiduteed ilusasti lahti ajanud, siis kodust välja seda nautimaie ka poen. Ma olen olnud see õnnelik laps, kellel on kuuendast eluaastast peale oma tuba olnud, ja minu jaoks on eelkõige see kodu. Üks asi veel – kodu algab köögist. Ka seal meeldib laulda.
Kogemused
Kogemused muudavad inimest. Kõike seda, mis isikul saatusega juba on – psühhofüsioloogilist vundamenti, meie esivanematega seotud lapsepõlveümbrust, ühiskonda eeskirjadega ja reeglitega saame me tegelikult ise edaspidi kujundada. See kõik muutub ja pole paratamatu. Maailm ise ju muutub ka samal ajal. Elu polegi mingi asi ega asja seisund, vaid pidev liikumine ja muutus.
Laululugu
Mulle meeldib luule ja muusika; see, kui muusikas on tähtsaimal kohal sõnad ning ei panda nii palju rõhku häälega veiderdamisele. Sellist muusikat tahtsin teha. Kõike, mida öelda soovin, ütlen oma lauludega. Sellest, mida ma lauludes ei räägi, ma võib-olla ei tahagi rääkida. Rääkides tekib tunne, et pean ennast kordama. Sellepärast teen laivides ka alati uusi lugusid ja mitte lugusid, mida kõik ootavad – ei taha ennast korrata, kuigi publiku pärast võib-olla peaks seda tegema.
Muusikastiilid ja väljenduslaad
Minule on kõik maailma muusikastiilid väljendusvormid, mida kasutan mõtete ja emotsioonide edasiandmiseks. Pidestiili ei ole. Minu muusikaline teekond on viinud mind läbi elektroonilise muusika, suurema peatusega hiphop muusikas otse ooperimaailma.
Sõbrad-mõttekaaslased
Eesti on nii väike, et inimesed, kes tunnetavad muusikat ühtmoodi ja peavad üksteist leidma, leiavad üksteist kindlasti. Sõpradega on mind õnnistatud. Ja lisaks palju semusid ja tuttavaid, kellega on lihtsalt tore aega veeta ja koos musitseerida. Ma armastan väga neid inimesi, kes on mu ümber, ning mõnda neist inimestest, keda enam minu kõrval pole.
Emotsioonid
Vihastan enda peale kohutavalt siis, kui olen hästi palju tööd kaela võtnud ning seda õigeks tähtajaks valmis ei saa; selline saamatu ahnitseja tunne on. Ja mind vihastab mu loll omadus mitte osata inimesi kuulata – mõtlen enda asjadele ning õudselt palju teksti läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja nagu tuul tunnelis.
Loomeprotsess Mu päevad on sarnased: olles joonud ära kange hommikukohvi suundun stuudiosse ja istun klaveri taha. Sobran telefoni mälus kuhu olen toksinud paar lauluideed ning hakkan neid edasi arendades klimberdama. Kui õhtuks olen loonud midagi toredat, siis võtan selle linti. Umbes poole aasta pärast vaatan üle kogunenud jupikesed ja paremad neist lindistan korralikult ära ja panen plaadile.
Postimees 2006, lühendatud-täiendatud 2010