„Staarielu alaku!” ütleb Siim Oskar (12), kui oleme tema ning veel nelja samuti särava noore muusikuga intervjuu lõpetanud. On festivali eelviimane pärastlõuna ning lapsed on äsja Vabal Laval andnud Jazzkaare kõige cool‘ima kontserdi, mil pealkirjaks „#NOORJAZZ”. Kontsert on osa eriprojektist „Kids Can“, mis toob kokku lapsed ja mentorid kolmest riigist – Eestist, Taanist ja Portugalist. Projekt hõlmab endas mitmepäevast laagrit, kus moodustatakse kolm eri rahvusest laste jazzbändi, mis juhendajate käe all kõlama pannakse. Igast riigist on kaasatud mentoritena kolm professionaalset jazzmuusikut. Projekti kulminatsiooniks on kontserdid kõigis kolmes riigis. Lisaks väikestele muusikutele kuuluvad „Kids Can’i“ ka Eesti, Taani ja Portugali noored ajakirjandushuvilised, kes aktiivselt kõike toimuvat meediakanalite tarbeks jäädvustavad. Ka nende tegevust saadavad mentorite suunavad nõuanded.
Bändide esimene ühiskontsert toimuski sedapuhku Eestis, Jazzkaare mainekal laval. Kohaletulnuid kostitasid oma siira ja vahetu mängurõõmuga ansamblid Groovy Lemons Ahto Abneri juhtimisel, Sand Peanuts, mida juhtis portugali trompetist Gonçalo Marques, ning 5 Up, mille eesotsas oli taani kitarrivirtuoos Una Marie Skott Jørgensen. Muuseas, viimase bändi nimi tulenevat kõigi viie bändiliikme ühisest armastusest karastusjoogi 7 Up vastu. Armastust tundus neil jaguvat ka projekti jaoks, sest ansambel esitas kontserdi finaalina omakirjutatud loo pealkirjaga „Kids Can”. Kui see pala välja arvata, esitasid kõik ansamblid rohkem või vähem tuntud jazzistandardeid. Pärast südantsoojendavat kontserti haarasingi võimalusest väikeste tegijatega backstage‘is pisut muljetada.
Niisiis istume Sofia Adelle (12), Juuli, Mattise, Siim Oskari ja Karl-Kristianiga (14) toredas juturingis. Selgub, et programmi olid nad kõik kutsutud – konkurssi neil läbida ei tulnud. Küll aga teavad lapsed rääkida, et järgmisel aastal olevat konkurss plaanis. Kõik tänavused asjaosalised tegelevad ka väljaspool „Kids Can’i“ aktiivselt muusikaga, õpivad muusikakoolides ning musitseerivad erinevate bändide ridades. Kui poistel tundub bändikogemust rohkem jaguvat, siis päikseline flötist Sofia ütleb, et tema jaoks oli see üks esimesi ülesastumisi jazzbändi ridades. Sofia räägib, et kuna muusikakoolis jääb tema kokkupuude jazziga väheseks, oli tal esialgu selle ees, mis saama hakkab, väike hirm. Laval aitas hirmu seljatada soe publik ning tüdruku sõnutsi andis osavõtt programmist talle väga palju julgust ja vabadust improviseerida.
Vabadust nautis ka bassist Siim Oskar, kes lubab edaspidigi bändiõpetajatelt paluda, et talle vabamad käed antaks. Ühtlasi oli see Siimu jaoks esimene kord soolot mängida (seda kuuldes tuleb tõele au anda – Siimu soolo oli üks julgemaid). Trummar Karl Kristian, kel jazzimaailmas juba kogemust rohkem kui vanusest võiks eeldada, kiidab projekti toredat atmosfääri ja ütleb, et läheb koju valutavate kätega. Vastupidiselt Karlile tunnistab kitarrist Juuli, et temal eelnev jazzikogemus puudus, ent pärast projekti on huvi žanri vastu kasvanud ning pillimäng tuleb ka paremini välja – näiteks tunneb neiu nüüd bluusivormi.
Trompetimängija Mattisel õnnestus oma bändi mentoriks saada sama instrumenti valdav muusik, seega oli Gonçalo Marquesil Mattisele hulgaliselt tarkust jagada. Midagi väga olulist on oma mentorilt õppinud ka Sofia, jagades meiega Una öeldut: „Kui teed seda südamega, ei ole sul noote vaja.” Laste häältes on õhin, mis annab aimu kordaläinud projektist.
Mõtiskleme jazzist üleüldisemalt ja jõuame üheskoos tõdemuseni, et jazz on vabadus, improvisatsioon. Noored leiavad, et see muusika pakub võimalust end väljendada nii, nagu tahad, ja olla see, kes oled. Siim Oskar ütleb, et kui tema mõtleb sõnale „jazz”, kangastuvad talle soolod ja tenoritest meeslauljad (kahtlustan mõjutusi eelneval õhtul kuuldud Myles Sanko kontserdist). „Jazz on kõigi papa,” võtab Mattis toredasti kokku Karl Kristiani arutluskäigu, kuidas kõik peale klassikalise muusika jazziks lahterdub. Kui küsin noortelt neid kõnetanud Jazzkaare kontsertide kohta, tuuakse välja Cory Henry ning Sons of Kemet. Tundub, et lapsed on energia-eksperdid! Lisaks sellele, et nad seda ise jagavad, võtavad nad hea energia ka avasüli vastu.
Ehk et, jah, lapsed suudavad! Lapsed suudavad meid nakatada elujõu ja teotahtega. Lapsed tuletavad meelde, et ka kõige väiksemate asjade üle võib suurt rõõmu tunda. Lapsed ei karda asju, mida pole vaja karta ega häbeneda. On rõõm, et need noored on leidnud tee üleilmse ning väljendusrikkaima suhtluskeele, muusika juurde ning nähtavasti kõnnivad nad sel rajal sirge selja ja sihiga. Tuult tiibadesse! Jääb vaid ennustada, mitmenda Jazzkaare lavadel neidsamu nägusid jälle kohata võib.
Vaata kontserdi pildigaleriid siit.