Inimene on valiv olend. Valiku tegemise protsess on nauditav, sest nii saab igaüks kujundada endale mäletamiseks sobiva möödunu. Ning just valikuvabadusest juhindudes sai ka sel pühapäeval vastu võetud otsus lasta koduakna tagusel linnulaulukontserdil olla sõltumatuks äratajaks. Kindlasti oli ka neid entusiaste, kes koos kukkedega ärkasid, et jõuda organiseeritud linnulauluekskursioonile ning madalate sageduste saatel toimunud joogale.
Tegelikult tunnen, kuidas Jazzkaar tõstab üleüldiselt mu füüsilist aktiivsust. Nutiseadme andmetel kõmbin kontserdilt kontserdile jõudmiseks päevas keskmiselt pea 9 kilomeetrit. Minu jaoks muljeltavaldavalt palju. Veelgi suurematele tervisesportlastele olid mõeldud Jazzkaare Charles Lloydi nimeline vabavisete võistlus ning pinksiturniir.
Minu igapühapäevane pannkoogihommik venis nõnda pikale, et Jonas Kaarnametsa ja Kaspar Tamburi ülesastumisele jõudes maitses suus veel ema südasuviste mooside assortii. Kõlanud palu ei oleks käekella poole kiigates viisakas nimetada hommikuidülliliseks, aga võib öelda, et kontserdipaigas vallandus keskpäevane vaikelu.
Nüüd rubriik pealkirjaga „Ennekogematu”. Juhtunu assotsieerub taaskord valikute paljususega. Mulle kui taasiseseisvunud Eestis sündinud noorele, on talongimajandus ning sardellisabas seismine võõras. Aga pühapäeval Velveti ukse taga aina kasvavas järjekorras seistes tundsin, kuidas miski on defitsiitne. Peagi algama pidanud Lenna Kuurmaa Joni Mitchell`i tribuut oli kohale meelitanud sel määral kontserdikülastajaid, et disainiagentuuri uksel seisnud turvamees oli muutunud turnikeeks, kes reguleeris sisse-välja pääsejate arvu. See tunne, kui midagi on kättesaamatu, kasvatas üksnes isu. Ja kui ootamisest ära ei tüdinetud ning lõpuks tuppa sisse saadi, oli ikka paganama hea tunne küll koos teistega õlg-õlakuti seista ning tunda, kuidas puhtalt kaaskuulajate lähedusest villases mantlis vaikselt palav hakkab. Muusikute tekitatud teise kontinendi muretu õhustik pani lõpuks ka väliselt osavõtmatute kontserdikülastajate huuled liikuma.
Pärastlõunane šoppamine jazzplaatide turul tehtud, sai mindud uuesti Velvetisse Eesti Ukuleleorkestrit kaema. Ainulaadne nii Eestis, Balti- kui ka Põhjamaades (rohkem tiitleid endale ei jagatud, kuna orkester pidas ennast ikkagi tagasihoidlikeks inimesteks), esitas koosseis peamiselt Eesti kullafondi kuuluvaid armastatud teoseid. Osade palade puhul liitusid kollektiiviga ka erinevad solistid. Instrumentaalpalade puhul ketrasid laulusõnad kahtlemata publiku peas, mul kujunesid vahepeal kogemata lauluviisikski.
Ja siis sain osa sellest tagaotsitud väljendusrikkast ja lihavast jazzkontserdist, milleks osutus täiesti üllatuslikult Lauri Kadalipp Social Jazz. Milline tehniline, elav ning pulbitsev spektaakel! Tundsin, kuidas nende looming pani mind toolil lausa põrkama. Et aga mitte ebaeestlaslikult käituda ja esireast keset lugu püsti karata, jätkasin toolil istudes kontserti nautimist. Muidugi jätkuvalt vaimustudes.
Õhtu tipnes kahe ootamatu žanrilise uuendusega. Esmalt üllatus Voorand & Mälgand duolt, mis ei mõjunud nii ootamatult, kuna eksperimenteerimine on Kadri Voorandile omane. Igatahes kõlas 23. aprilli õhtul Punases majas staadionirokilikke elemente. Küll ja veel.
Suurem väljenduslaadiline muutus on tabanud Liisi Koiksonit, keda võib nüüdsest tutvustada kui neo-soul artisti. „Coffee for one” ei ole kindlasti piimavahune kohvitass, mille pildid oleksid võinud ehtida nii mõnegi eelneva Koiksoni albumi kaant, vaid suur kruus tökatmusta pätikohvi. Detailsema ülevaate Koiksoni plaadiesitluskontserdist paljastab eraldiseisev arvustus. Lugemiseni!