19. juuli Õpetajate Leht avaldas intervjuu Taavi Kerikmäega.
Noor muusik Taavi Kerikmäe on end tõestanud mitmel rindel: leidnud tunnustust nüüdismuusikuna ning mänginud 20. sajandi ühe tuntuma helilooja Pierre Boulezi juhendamisel tema teoses „Sur Incises” esimest klaverit.
Laiem üldsus teab Kerikmäed vast kõige paremini popansamblist Dagö, kus ta mängis klahvpille. Praegu täidab Lyoni kõrgemas riiklikus muusika ja tantsu konservatooriumis kaasaegset muusikat õppinud Kerikmäe päevi õppejõutöö Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning musitseerimine eri kooslustes: nii elektroonilise muusika ansamblis Broken Time Orchestra, vabaimprovisatsiooni trios ASK kui ka kaasaegset muusikat viljelevas bändis U. Augustis võib noort muusikut näha Albus Kukenoosi viljakuivatis etenduvas Tõnis Mäe oratooriumis „Tarkus”.
Taavi Kerikmäed intervjueeris Kristi Helme.
Millal sinu muusikutee algas?
Hakkasin klaverit õppima nelja-aastaselt. Käisin Tartu 7. keskkoolis ning samal ajal Tartu 1. lastemuusikakoolis. Pärast Elleri-nimelise Tartu muusikakooli lõpetamist tulin Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse (EMTA) klaveri eriala õppima. Magistrantuuris käisin paralleelselt Tallinnas ja Lyonis, nüüd õpin siin doktorantuuris.
Mul olid väga toredad õpetajad Anu Antzon ja Aleksandra Eesmaa. Arvan, et muusikaõpetaja on kui poole kohaga psühholoog, sest muusikast arusaamine, tehnika ja isikupärane eneseväljendus võivad tulla alles pärast paarikümneaastast järjekindlat harjutamist. Ebaõnnestuda on üsna lihtne ja oskamatu õpetaja võib noore kergesti lukku keerata.
Milline on sinu hinnangul Eesti muusikahariduse tase?
Üldhariduskoolide muusikaprogrammid ei soodusta klassikalisest muusikast arusaamist. Õpitakse küll solfedžot ja noodikirja, kuid kõige olulisem on õpetada muusikast aru saama ja tajuma selle essentsi. Mozarti sünniaasta ei ole kõige olulisem. Muusikahariduses pööratakse liiga vähe tähelepanu seostele teiste kunstivaldkondadega, nt kujutava kunsti, filmi, teatri või tantsuga. Kui lähenemine jääb kitsaks, on oht, et klassikaline muusika marginaliseerub või muutub pelgalt kvaliteetmeelelahutuseks. Teisalt, mida paremini tunneme erinevat muusikat, seda enam saame aru akadeemilisest süvamuusikast. Meil on tippe, kelle üle uhkust tunda, ja samas palju tööd ümberkorraldusteks.
Sinu loomingus on olulisel kohal improvisatsioon. Kas üliõpilased oskavad ja julgevad improviseerida?
Tegelikult improviseerime ju iga päev ootamatutes olukordades. Õpilaste vaba eneseväljendust tuleb aga rohkem julgustada, sest osa avaneb väga aeglaselt. Improviseerima võivad õppida kõik, aga mõnel on selleks eeldusi rohkem.
Milles erineb muusikaõpe Eesti ja Prantsusmaa ülikoolis?
Prantsusmaal on vaid kaks kõrgemat riiklikku muusikaõppeasutust, Pariisis ja Lyonis, ning konkurss neisse on meeletu. Üldine tase on väga tugev, mistõttu on kõik üliõpilased kindla sihiga. Iseseisvat tööd peab tegema tunduvalt rohkem kui Eestis. On palju kohustuslikke muusikaanalüüsi kursusi, mängitakse läbi ja analüüsitakse rohkem repertuaari, samas kui meil lihvitakse ühte esinemiskava pool aastat.
Loe täispikka intervjuud 19. juuli Õpetajate Lehest .