Amok Amor: Improvisatsioonilise jazzi geniaalne katastroof

12. detsember 2016
Liina Hints

Märatsev armastus astub lavale kell seitse. Amokki ei joosta mitte ainult armastusele, vaid ka jazzmuusikale kui sellisele – helid painduvad ennenägematute takistuste taha, liitudes ainulaadseks muusikavormiks, mis oma tulikiire tempo kulminatsiooni lähenedes ähvardab lõppeda kõrvulukustava plahvatusega. Järgmisel hetkel uhutakse ruum üle saksofoni rahustava häälega: õhus olev pinge annab pisut järele ning publikul lubatakse pikemat aega viibida selles unenäolises hetkes. Amok Amori geniaalsus kannab katastroofi äärele, et sealt tagasi tulla, süda meeletult peksmas ja sõrmed kõigest väest toolist kinni hoidmas.

 

Amok Amor, kelle nimi otsetõlkes tähistabki amokijooksu armastusele, jätab publiku hooleks mõistatada, missugusest armastusest jutt käib: on see armastus muusika ja improvisatsiooni, suurepärase lavašõu või üldise emotsioonide võigukäigu vastu; tundub, et kõik kolm korraga. Armastus muusika vastu on kahtlemata selle hullumeelse võidujooksu impulss, mis neid maailma kolmest nurgast pärit muusikuid kaasa kisub ja peegeldub nende virtuoossetest improvisatsioonidest ja välkkiiretest liigutustest ning publiku kõrvulukustavast aplausist. Väline külg on lihtne, kompromissitu, ent täiendab oma tagasihoidlikkuses seda elevust tekitavat vaatepilti, mida pakuvad tormilise hoo sisse saanud noored virtuoosid.

 

Nii publikule kui ka muusikutele endale jätab esitatav kava vähe hingamisruumi, seda sõna otseses mõttes: ligi kakskümmend minutit vältavad lood on oma loomuselt lood lugude sees, ent lõplikku peatust ei saa teha enne pingest värelevat kulminatsiooni, pärast mida joovastuses publik kergendatult ohkab – plahvatust ei toimunud. Improvisatsiooniline nüüdisaegne jazz, mille rütmide mõistmine osutub tihtipeale raskeks, on nende meeste kätes vormunud lapsemänguks. Pööraste käikude labürint mängib emotsioonidega, ent väärtustab samaaegselt mingit seletamatut ja geniaalset intellekti, mille hea tahtmise korral saab puntrast lahti harutada. Selle korrapärase segaduse keskel saab suurimate ovatsioonide osaliseks Christian Lillinger, kelle sarnast NO99 jazziklubi lavalauad harva näevad. Mängleva kerguse ja üliinimliku kiirusega käsitseb ta trumme, mängides samal ajal kõikvõimalikke väiksemaid löökpille, kuni need kõik, alates puupulkadest ja lõpetades kellukestega, põrandale lendavad, et oma koht järjekorras teistele loovutada. Aplausi teenivad ära ka Peter Evansi vaimustavad, ruttavad trompetisoolod.

 

Amok Amori noored meistrid on loonud midagi, mis vaevu pähe mahub: väsimatus tempos tormav muusikamasin, mis isegi hingamiseks pausi ei pea, sümboliseerib nüüdisjazzi vaieldamatut paremikku, leides oma koha selleaastase Jõulujazzi meeldejäävaimate kontsertide hulgas. Emotsionaalne intelligents, mis keerukatest tempovahetustest ja lugude tuntavast mitmekihilisusest läbi kumab, on oma peenemates vormides peaaegu kättesaamatu. Ometi tundub, et Amok Amor on selle valemi leidnud.

 

AMOK AMOR
Teater NO99 jazziklubis esmaspäeval, 5. detsembril

 

Koosseis:
Petter Eldh – bass
Peter Evans – trompet
Wanja Slavin – altsaksofon
Christian Lillinger – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.