Andy Emleri muusika kurbus ja ilu

11. november 2016
Silvia Luik

Avatud ning väga sümpaatse meelega prantsuse pianist ja helilooja Andy Emler esines koos oma trioga oktoobrikuu viimasel pühapäeval Kumu auditooriumis, pannes tänavusele Sügisjazzile lõpliku punkti. Kahetunnine kontsert möödus valguskiirusel, kuid jättis hinge sügava jälje. Kogusin oma mõtteid veel järgnevatel päevadelgi. Trio muusika on pidevalt arenev ning helikõlade poolest kontrastne. Tabasin end kontserdil intensiivselt kaasa mõtlemast ja üllatunult ootamas, mis saab edasi. Trio kontserdikavas olnud lugusid nimetaks ma pigem teosteks: iga lugu kandis endas narratiivi, mis oli komponeeritud tervikteoseks. See on ka omamoodi paradoksaalne, sest muusika, mis sündis kontserdisaalis, põhines improvisatsioonil. Kava „Sad and beautiful“ räägib inimkonna allakäigust ja inimlikkuse ilust.

 

Hetk enne kontserti vestles Andy Emleriga Jazzkaare veebireporter Silvia Luik.

 

Mis on Teie jaoks muusika ja kuidas Te oma muusikast mõtlete?
Muusika on mu toit. See on meie kõigi toit, kes me siin maailmas oleme, aga paljud ei teadvusta, et muusika on inimese eksistentsiks hädavajalik. Inimene vajab helivärve ja muusikakõla, sest see toidab meie emotsioone, paneb meid mõtlema, paneb meie aju tööle. Muusika tekitab piltaistinguid ja aitab unistada. Kuid kahjuks kuuleme üle maailma iga päev helisaastet (sound pollution), sest kuhu iganes me ei lähe, lastakse meile kommertsmuusikat, mis on saanud palju tähtsamaks kui kunstmuusika ning selle tõttu on inimkond suures ohus. Kirjutasin ja kirjutan siiani väga optimistlikku muusikat, kuid olen kurb inimkonna regressiooni pärast, seega on ka muusika muutunud agressiivsemaks. Artistina pean karjuma, et minu muusika kogu selle helisaaste keskelt välja paistaks. See on küll klišee, aga nii see on. Ma olen lihtsalt artist – keegi ei hooli kunstnikest. Ajalugu on näidanud, et kunst on see, mis päästab inimkonna, aga tänaseks on see muutunud. Sellepärast olen ma väga kurb ja lausa vihane, et kultuur ei ole tähtis, televiisor on palju tähtsam. Minu eelmine projekt „Running backwards“ kannab endas konkreetselt seda ideed: inimkonna allakäik, millega ühes ilmneb rassism ja terrorism.

 

Millist muusikat Te trioga mängite?
Muusika, mida me koos trioga mängime, on improvisatsioon. See kontsert on nii publikule kui ka muusikutele tohutu sensatsioon ja emotsioonilaeng. Inimesed saavad aru, kui me improviseerime, seega nad ei tea ja meie samuti mitte, mis saab edasi, mis juhtuma hakkab. See kontsert on nauditav suhtlus publiku ja artisti vahel. Suhtlemine on inimolendi üks põhivajadusi, mida muusika suudab täita. See, mida me triona mängime, pole just tavaline jazztrio klišee. Klaver pole liidrirollis, vaid me oleme kolm võrdset solisti, kes mängivad ja improviseerivad koos. Selle tulemusena sünnib improvisatsiooniline, kontrastne ja kõlavärviderohke muusika. Kava „Sad and beautiful“ kätkeb endas inimeste ahnuse, saamahimu ja korruptsiooni probleeme, mis on tänapäeva ühiskonnas igapäevased nähtused. Tihti on just artistid need, kes unistavad helgemast maailmast, milles inimesed üksteisest hoolivad, üksteist austavad ning ei tee vahet, millisest kultuurist keegi pärit on. Ühel päeval mõistame, et meie kui inimolendid, ökosüsteemi väikesed osakesed, peame kokku hoidma, et jääda ellu kõikides katastroofides, mille oleme ise põhjustanud. Ühiskonna liikmetena peame hoidma utoopilist visiooni maailmast, mille suureks osaks on altruism ja omakasupüüdmatus. Inimene on loodud tegema ilusaid tegusid.

 

Kes on Teie muusikalist keelt mõjutanud?
Ma olen üles kasvanud 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi nüüdismuusikaga, sealhulgas pop- ja rokkmuusikaga ning jazzmuusikaga. Ma õppisin peamiselt klassikalist muusikat, aga nelja-viieteistaastasena mängisin ka rokkbändis kitarri. Minu eeskujudeks on olnud kõik 70ndate ansamblid, Weather Report, Chick Corea, Miles Davis, Led Zeppelin, The Police ja palju teisi. Klassikalisest muusikast on mulle sümpatiseerinud kõige enam Maurice Ravel, Claude Debussy ja Igor Stravinski.

 

Kuidas Teie näete tänast prantsuse ja Euroopa jazzmuusika skeenet?
Ma ei kutsuks seda enam jazziks, sest kõik jazzmuusikud on alustanud klassikalise muusika õpingutega ning hiljem edasi liikunud jazzmuusika juurde ja kuulanud popmuusika bände. Nad on kokku puutunud kõikide stiilidega, omandanud need ning selle tulemusena sünteesinud enda jaoks muusika, mis on ühel või teisel määral mõjutatud jazzist. Jah, muidugi, kõik festivalid on sildistatud nimega „jazz“, aga see ei oma tähtsust. Jazz on tegelikult sving ja standardid ehk igihaljad lood, mis ühendavad jazzmuusikuid. Me kõik teame neid, aga see muusika, mida luuakse, on kõikide muusikastiilide sümbioos.
T

änased prantsuse ja Euroopa jazzmuusikud on geniaalsed, nad on andekad ja vilunud. Kõik on õppinud konservatooriumis harmooniat ja kontrapunkti, omandanud jazzmuusika harmooniat ja mõtteviisi. Nad teavad, kuidas kirjutada muusikat, neil on kõik tööriistad olemas, ülejäänu on oskustega midagi peale hakata.

 

Instrumentaalset jazzmuusikat ei peeta tõsiseks muusikaks nagu klassikalist süvamuusikat, mistõttu neile makstakse ka vähem ehk muusikud peavad enda ja oma loomingu eest võitlema. See teeb kurvaks. Inimesed ei hooli kohapealsest loomingust enam nii väga kui varem, enamasti käiakse esinemas televisioonis. Nagu ma enne mainisin, televiisor on kõige tähtsam. Seetõttu tuleb minna esinema Skandinaaviasse ja Jaapanisse, sest seal kuulavad inimesed sind huviga.

 

What mankind has done and become is so sad… What mankind can do and will do is beautiful. (D. Lemer 2013)

 

EMLER-TCHAMITCHIAN-ECHAMPARD TRIO (Prantsusmaa)
Kumu auditooriumis 30. oktoobril 2016 kell 17:00

Koosseis:
Andy Emler – klaver
Claude Tchamitchian – kontrabass
Eric Echampard – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.