Cleveland Watkiss

21. jaanuar 2003

Mustanahalise briti laulja urban jazz-soul on sellel salvestisel nii tähelepanuväärne, et mõjukas inglise päevaleht Guardian valis tema albumi oma nädala plaadiks.

Jamaika päritolu britt lõi teismelise-eas kaasa pehme reggae Lovers Rock’i laines, mis puhkes 70ndate lõpus, töötades koos näiteks Sugar Minottiga. Koos Courtney Pine’iga asutas ta 1985. aastal omapärase jazzorkestri Jazz Warriors. Watkiss pälvis tähelepanu erilise vokalistina ning näiteks ajakiri Wire on teda pärast seda korduvalt märkinud nii artiklites kui aastaküsitlustes parimana või parimate seas. Hulgaliselt koostööprojekte on tal olnud ka London Community Gospel Choir’ liikmetega. Libisedes üle pikast pop-koostööde nimekirjast, jäävad Watkissi biograafias silma veel drum’n’bass-trio Project 23 ning kokkupuuted Goldie (laulis albumi «Timeless» loos «Adrift»), Talvin Singhi (kauaaegne sõber), Bill Laswelli, Ryuichi Sakamoto ja teiste seesugustega. Mis puutub jazzipoolde, siis näiteks veetis Watkiss paar aastat Londoni jazziklubis Blue Note resideeriva vokalisti/MC-na. Ja nii üllatav, kui see pikalt väldanud ning päris sündmusterohke karjääri puhul ka pole, on «Victory’s Happy Songbook» Cleveland Watkissi esimene päris oma plaat ehk sooloalbum. Selleks oli vaja üle paarikümne aasta töötada, koguda kogemust ja kaalu. Watkissi oma plaadifirma «Touchdown Soundz» on väljaandja. Vähemalt mees ise ei võtta arvestusse samal määral sisse kaht oma eelmist plaati («Green Chimneys» ja «Blessing In Disguise», mis nägid ilmavalgust suure plaadimärgi all). Watkissi arust peab laulja olema poeet. Kuna kontsertidel kasutab ta häälte ja rütmide tekitamiseks sageli keha abi, on Watkissi võrreldus ka Bobby McFerriniga. Suureks eristajaks on siiski inglase reaggae– ja dub-taust, mis kumab peaaegu kõiges, mida ta teinud on.. Igatahes on Watkissi urban jazz-soul sellel salvestisel nii tähelepanuväärne, et mõjukas inglise päevaleht Guardian valis selle oma nädala plaadiks. «Waiting For You» saab omapäraseks seguks latiinomonotoonsusest ja kasvab melanhooliast ammutavaks igatsusarmulooks, olles samas siiski piisavalt erinev levinud latino-vormelist, et mitte lasta ennast seostada kohe, esimese hetkega. «So Near» ristab reggae ja jazzi, nii nagu ka «Spoken Words». Kuid reggae pole niivõrd baas kui lisand, midagi samaväärset jazzi ja souliga. «Fresh Waters» liigubki ladina kõrvalmaitsega souliliku-wonderliku smooth-jazz’i piirimail. Tekst on gospellik ja ammutab (hinge)vendade-õdede teemaga ainest valge ühiskonna musta kultuuri sügavikest. «Thinking Of You» tirib kuulaja minimalistliku funk’i kaudu d’n’b ja garage-aladele. Teeb seda huvitavalt ja pehmelt, vaid aimu andes, rütmivälju luues ja sellel uitlevat vokaali peibutavast kaugusest näidates. Samamoodi huvitav on ka «It’s Only Sweat» oma elektrooniliste ameerikalike vokaaliharmooniatega ja hüppesammulise tiheda kuid pealetükkimatu biidiga, mille mulje laseb aimata d’n’b kohalolu, aga samas on kangesti jazzi moodi, olemata päriselt ei see, teine ega kolmas. Just see ongi huvitav, et Watkiss taolise kogumi suudab moodustada. Nagu sellest veel vähe oleks, teeb päris loo lõpus tema hääl põike Indiasse, saadetuna üksildaselt huilgavast saksofonist. «Torch Of Freedom» on cubanismo varjundiga, ragga-hõngu ja victordaviesliku nu-soul vokaaliga rütmiunistus. «Very Serious» võiks vabalt kuuluda mõnele uuele Courtney Pine’i plaadile, sest see nu-groove, mis siin, see hop-funk saksofon ja gospel-häälega skulptureeritud graffitlik meloodia on kui mitte päris tuttav, siis vähemalt hingesugulane saksimehelt kuuludule. Kõrgusse küünitav Gospel-hümn «Joy» toob meieni Al Jarreau häält ja fraseeringuid matkiva Watkissi. Aga enne tippu ta vääratab pühalt teel kõrvale, suitsusesse klubisse pilves jazzbändi saatel räppima. Seal on gospel juba palju huvitavam, lihalikum ja elumahlasem. Lõpulugu «Open Eyes» on essents, paneb kokku india ja reggae, souli ja jazzi, räpi ja gospeli – kõik ühte roidu, veidi tsentrist välja hüplevasse dub-gruuvi. Talvin Sigh mängib tablat. See ongi 21. sajandi jam-session.