DuOuD’i “Metsik serenaad” kahel ud’il

25. märts 2004

Eriline, eksootikat ja tänapäeva segustav duo toob Jazzkaarele tubli annus nii araabia heliilma kui klubikultuuri sugemeid. Hannes Pikkat kirjeldab.

Eriline, eksootikat ja tänapäeva segustav duo toob Jazzkaarele tubli annus nii araabia heliilma kui klubikultuuri sugemeid. Hannes Pikkat kirjeldab.
Pariisis tegutseva DuOuDi debüüt “Wild Serenade” (2002, Label Bleu) pani kriitikud kõrvu teritama. Ansambli nomineerimine BBC Radio 3 maailmamuusika auhinnale nüüd juba kahel järjestikusel aastal (2003, 2004) on äratanud tähelepanu nii duo kui udi vastu. Ei ole juhuslik, et huvi on suurim just briti muusikaringkondades, kus asub elektroonilise maailmamuusika avangard.
Ud on iidne keelpill, mis erineval kujul on levinud Andaluusiast Hiinani. Eurooplasele on seda kõige lihtsam tutvustada kui lauto ja kitarri eelkäijat, ainult et see ei ütle pilli enda kohta midagi. Udi peab kuulma.
“Wild Serenade” on läbi-ja-lõhki udi-plaat. Põhja-Aafrika juurtega DuOuD ei suhtu sellesse kui vaarisade nostalgiasse, vaid kui moodsasse instrumenti. Kaks udi astuvad sundimatusse dialoogi tehnoloogia ja traditsioonidega, programmeeritud sünkoobid ühendavad minevikku kaasajaga. Kui arvestada, et araabia klassikaliste pillide seas kuulub udile kõige auväärsem koht, siis on “Wild Serenade” ikonoklastiline plaat. Seda peab kuulma.

DuOuD = Smadj + Mehdi
DuOuD on tegutsenud vaid kolm-neli aastat. Tegelikult algab duo lugu kümmekond aastat tagasi või veelgi varem. Siis, kui Pariisi tantsupõrandatel kogus tuure world beat ja klubide õhk oli paks plaadikeerutajate veidratest ideedest. Need olid pärit ei tea kust, aga gruuvisid ‘täiega’.
Tuneesia päritolu Jean-Pierre Smadja oli jazzitaustaga kitarrist ja professionaalne heliinsener, kes osales 90ndate klubimuusikaliikumises väsimatu innovaatorina. Tema 1994. aastal loodud kaheksaliikmeline maailmajazzi viljelev Tatoom sai linna peal popiks, kuid lagunes varsti pärast plaadi ilmumist (“Tatoom Presents Tatoom”, 1996, Moby Dick). Edasi tegutses Smadj elektroonilise fusion’i artisti ja produtsendina, süvenedes võimalustesse ühendada ladina-afro-araabia-etc dance beat’e jazziga ja jazzi drum’n’bass’iga.
Koostöö rootsi saksofonisti Sofi Hellborgiga (EP “Bon Voyage”, 1997, Freerange) valmistas ette esimese suurejoonelise sooloplaadi tulekut (1999, “Equilibriste” M.E.L.T. 2000). Smadji ja Sofi kõrval osalesid selles jazzilaboratooriumis Stefano Di Battista, Magic Malic (Mezzadri), Cyril Atef, Jerome Goldet, Francois Thullier, Laurent Robin ja Remi Amblard.
Mehdi Haddaboli samuti alustanud kitarristina, kuid loobunud teismeliste hullutamisest peale ilmutuslikku kohtumist udiga. See oli 16-aastase alžeerlase ‘armastus esimesest silmapilgust’. Ud kõlas otsekui esivanemate kutse, millele oli võimatu vastu panna.
Sestpeale hakkas Mehdi oma juuri otsima sügavamalt, tema suhtumine muusikasse muutus tõsisemaks. Ta õppis arvestataval tasemel mängima löökriistu, lisaks viiulit ja tšellot ning mitmeid idamaa pille nagu bendir, gembir, lofta, kalimba jt.
Hiljem, elades juba Pariisis, asutas ta koos kahe Iraanist ja Ameerikast pärit sugulashingega ebamaise Ekova. Enne laialiminekut jõudis trio välja anda kaks hämmastavalt originaalset plaati (1998, 2001).

DuOuDi ehk udi duo sünd
Smadj oli “Köielkõndijaga” vaevalt maha saanud, kui tema mõtted olid juba uues aastatuhandes. Erinevalt eelmisest kauamängivast, mis otsis tasakaalu jazzi ja jungle’i kokkupuutepunktidest, pidi järgmine seda leidma ja looma etno ja electro vahel. Sarnaselt eelmisega pidi tulevaselgi plaadil osalema hulk külalisi. Kindlateks kandidaatideks olid türgi imeviiul Nedim Nalbantoglu, Ekova vokaalvõlur Dierdre Dubois ja välenäpp Mehdi Haddab.
Viimane oli Smadjile peaaegu et naaber tema elukohas Montreuil’s, Pariisi eeslinnas. “Kui ma Smadjiga kokku sain, olin udi mänginud juba ammu, aga elektroonilisest muusikast ei teadnud suurt midagi; temaga oli täpselt vastupidi,”meenutab Mehdi. Sünergia toimis ning uus üllitis (“New Deal”, 2000, Electric M.E.L.T. 2000) tõusis Euroopa maailmamuusika edetabelis neljandaks. Smadj & sõbrad tuuritasid Prantsusmaal ja Briti saartel ning kõigil oli piisavalt võimalusi üksteise tundmaõppimiseks.
Ühiste jämmide käigus juhtus aga Smadjiga seesama, mis Mehdiga oli juhtunud 10 aastat varem – ta armus udi… Sünergia toimis nüüd veelgi paremini kui enne. “Hakkasime looma omi lugusid, aga imroviseerimiseks vajasime endale rütmi toeks,” seletab Smadj, “sellepärast otsustasimegi proovides elektroonilist biiti kasutada. Aja jooksul jäid meie lood lihtsalt elektroonikast sõltuvaks.”
Samal ajal oli Smadj kokku mixinud Art Koniku esimese EP (2000, “Mingpark”) ning kaasautori ja helirežissöörina produtseerinud prantsuse jazzi tipp-pianisti Laurent de Wilde’i albumi (2000, “Stories”, Warner). Oli igati loomulik, et Mehdi palus Smadji abi ka Ekova uue plaadi re-mixil (« Space Lullabies and Other Fantasmagore”, 2001 Six Degrees/Sony). Järgnes pooleaastane Ekova ringreis, mis jättis sõpradele piisavalt aega viimistleda “Wild Serenade’i” materjali.

Ud + ud + 220V
Mehdi kui DuOuDi ‘esimene ud’, on kompromissitu maksimalist. See leiab kinnitust laval – tema mäng on virtuoosne, enesekindel, veenev. Kolmekümneaastaselt kuulub ta maailma udi-mangijate eliiti, kuid eesmärk ei ole saavutatud. Ta on üks neid muusikuid, kes ei lepi vähemaga kui kõik, mis võimalik. Alati saab paremini, alati saab uutmoodi.
Akustiline ud pakub selleks 1001 võimalust, elektrooniline n korda rohkem. Mehdi surfab vaheldumisi nii ühel kui teisel. Sedasama teeb ka Smadj. Kui ta parasjagu sülearvutil vahelduvvoolu laineid ei programmeeri. Igatahes seda peab kuulma.

Siinkohal lugu ei lõpe
Mõni päev enne esinemist Jazzkaarel esitleb Smadj Londonis oma uut kauamängivat “Take It And Drive” (2004, Most Records). Mitmete teiste tuntud ja tundmatute nimede kõrval teevad plaadil kaasa vanad sõbrad Dierdre ja Mehdi, uus afrotäht Rokia Traoré ning electro/tabla guru Talvin Singh. Viimase mais ilmuval heliplaadil ja selle esitlusel on külaliseks omakorda Smadj.

Kuulmiseni Jazzkaarel!