GoGo Penguin: instrumentaalne kirg jazzilaval

22. aprill 2017
Jaanika Vilipo ja Eeva Trei

Festivali Jazzkaar 2017 avaõhtul kogunesid muusikasõbrad Vaba Lava saali, et nautida Manchesterist pärit trio GoGo Penguini loomingut. Instumentaalkollektiiv, kes ühendab kaasaegse elektroonilise muusika jazz- ja klassikalise muusika elementidega, sai Eesti jazzipublikult palava vastuvõtu. Tundub, et inimeste südamed on kevade ees avatud ja festival Jazzkaar on väga oodatud.

 

Kontserdil esitati uut loomingut eelmisel aastal välja antud plaadilt „Man Made Object“, aga ka trio eelmistelt albumitelt „Fanfares“ (ilmumisaasta 2012) ja „v.2.0“ (ilmumisaasta 2014). GoGo Penguini muusika on puhas, kirglik, kaasahaarav. Mahlased kontrabassisoolod Nick Blacka esituses ei jätnud kedagi külmaks. Minimalistlikud ja klassikalise muusika elementidega rikastatud klaveripartiid, mida võlus välja trio pianist Chris Illingworth, tekitasid õhku väreleva vaikuse. Kuigi GoGo Penguin jäi publikuga suhtlemises tagasihoidlikuks, korvas muusika selle täielikult. Sõnad oleksid olnud üleliigsed. Suurepärane „ükskõla“ oli see, mis kontserdile tulnud inimesi hoidis. Publiku hulgas oli nii spontaanseid Jazzkaare külastajaid kui ka GoGo Penguini loomingu andunud austajaid, kes olid tänulikud, et Jazzkaar selle muusikakomeedi Eestimaale on toonud.

 

Pärast kontserti kogusid publiku muljeid Jaanika Vilipo ja Eeva Trei.

 

Jana (25), Monika (24), muusikatudengid: „Ei eeldanud, et nii hea! Nii suur emotsioon on veel õhus.

Esimest korda nägime, kuidas klaveril on võimalik klaverikeel katki teha, mis juhtus enne viimast lisalugu. Tundub, et pianist andist endast sõna otseses mõttes kõik!“

 

Asko (31), teadur, Reelika, karjäärinõustaja: „Väga tihti ei käi instrumentaalmuusikat kuulamas. Tavaliselt kuulan seda kodus tööd tehes. Oli mõnus. Ei ole varem kontrabassi soleerimist nii kuulnud, see kogemus oli huvitav. Kui korra aastas saab Jazzkaarel käidud, siis on nagu linnuke kirjas.“

 

Liina Maria, muusikasõber: „„Hopopono“ ajal ma tundsin, kuidas pisarad vajusid kraest sisse. Bänd tohutult meeldib. Sellega käib kaasas see mõte, et mul on ainult kolme pilli vaja. Kontrabass on mu nõrkus. Kuna ma nende suur austaja olen, siis mõtlesin neid UK-sse jälitama minna, aga ma ei pidanudki seda tegema – enne kui ma jõudsin kusagile minna, tulid nad siia!“

 

Erik, muusikasõber: „Väga hea kontsert oli. Saund oli hea. Olles kuulanud enne plaadimaterjali, siis live oli hoopis teine. Suurepärane kõla ja kokkumäng.“

 

Maria (33) ja Anton (29): „Kuigi juhtusin siia spontaanselt, kuna naine kutsus, oli see absoluutselt positiivne elamus. Väga nauditav kontsert.“

 

Victor, tarkvara arendaja: „Mulle meeldis see, et nägin kolme liiget samal ajal ja sain lihtsasti pöörata tähelepanu, mida nad kõik teevad. Võrreldes suurte bändidega, kus on palju inimesi laval ja sa pead vaatama kord paremale, kord vasakule, et näha, mida nad teevad, sain täna näha neid kõiki! Ma pole kunagi sellises stiilis muusikat kuulanud, ei oskaks seda millegi muuga võrrelda.“

 

Emil, muusik, kontrabassimees: „Emotsioone on keeruline kirjeldada, mina olen Jazzkaarel ainult nende pärast! See emotsioon kuulata ühte oma lemmikansambleid live’is on nii eriline: nad on trio, kes teevad ainult kolme inimesega nii head ja täis muusikat. See on müstiline, aga samas nii vinge! Nick (bändi kontrabassist) on väga lahe!“
Egert ja Liis (26): „Väga meeldis, oleme plaate kuulanud viimastel nädalatel, et ennast lainele tuua ja live vastas igati ootustele. Väga kvaliteetne!“

 

Max, muusik: „Mulle väga meeldis kontserdi vibe, eriti armastasin bassimängijat. Ma pole kunagi Eestis käinud, nii et see on kõik väga uus mu jaoks. Asupaik ja set-up andsid muusikale kindlasti juurde.“

 

Rutt (26), töötab Norras kelgukoertega: „Minu arust oli hea mõte tulla kontserdile üksinda, sest ma sain lihtsalt lasta sellel muusikal täielikult endast läbi minna. Ma pole ammu saanud seda tunnet tunda ja ma nautisin seda täiel rinnal! Ma pole ammu nii heal kontserdil käinud. See oli täiesti juhus, et mu sõbranna ei saanud ise tulla ja andis mulle oma pileti. Ma polnud kuulnud ühtegi lugu ja võib-olla see oli seda põnevam: mitte ükski heli polnud teada või tunda, kõik oli uus. See oli, nagu läheksid eriti kaunisse aeda ja kogu aeg avastaksid veel huvitavamaid taimi ja radu. Väga hea kogemus, mul on hea meel. Olen üldiselt natukene kontserdinats – väga vabalt ei lähe igale kontserdile. Aga see oli põnev, kujutasin silmad kinni ette, kuidas plaat juba mängib!“

 

21. aprillil Vabal Laval
Koosseis:

Chris Illingworth – klaver

Nick Blacka – kontrabass

Rob Turner – trummid