Hedvig Hanson – suveaia võluv ja tundlik publikumagnet

15. august 2007

Hedvig Hanson laulis end Ammende aia kontserdil kuulaja südamesse, Andre Maaker üllatas osava flöödimänguga, kirjutab Marge Lumisalu.

Järjekordne suveaiakontsert Pärnus Ammende aias tõi kohale hulganisti džässilembelist publikut, mis oli igati mõistetav, sest esines Eesti üks tunnustatumaid džässlauljaid Hedvig Hanson koos saateansambliga.

Marge Lumisalu käis kuulamas.
Kui arvestada juba toimunud sellesuviseid neljapäevaõhtusi suveaiakontserte, tuli kontserdisarja korraldaja Helen Erastuse sõnul ka 5. juulil esinenud Laura Põldveret kuulama üsna suur hulk muusikasõpru, kuid nüüd oli publikut veelgi enam. Iseenesest ei ole siin muidugi midagi imestada – Hedvig Hanson on juba aastaid nimi, mis toob tõenäoliselt täissaali olenemata esinemispaigast või -ajast. Seda enam, et viimastel aastatel on ülesastumisi suhteliselt harva, kuna lauljatar pühendab suurema osa oma ajast juulis kaheseks saanud poja Holgeri kasvatamisele.

Hansoni sõnul on tema jaoks iga esinemine kui pidupäev. Seega ei lasegi ta tekkida olukorral, kus esinemisi oleks nii palju, et need muutuksid tüütuks kohustuseks.

Pärnusse oli laulja kaasa toonud romantilise kava, kus tooni andsid eestikeelsed mõtlikud ballaadid, sekka mõni võõrkeelne lugugi. Taustaansambli moodustasid kitarrist ja, nagu kontserdil selgus, ka osav flöödimängija Andre Maaker, basskitarrist Marti Tärn ja külalistrummar Taanist Rune Lohse.

Hedvig Hanson võlus publikut nagu alati oma vahetu olemise, mõtestatud ja sügavalt läbitunnetatud muusika ning improvisatsioonioskusega. Palju andis lugudele juurde erinevate lisandite (sahistid, triangel jm) kasutamine. Sellest võis aimata, et lood on eelnevalt põhjalikult ettevalmistatud, leitud vajalikud pisidetailid, mis iga laulu eriliseks teevad.

Samas jätab ta aga piisavalt ruumi ka improvisatsioonile. Nii ei saa Hanson jätta reageerimata, kui keset vaikset laulu hakkab undama kellegi auto signalisatsioon või jätta kasutamata juhust panna sõna otseses mõttes laulu sisse naabrihoovis haukuma hakkava koera või kontserdil viibiva väikelapse hõisked. Ümbritseva suhtes väga erk laulja tunnistab isegi, et teinekord muutuvad kõik need helid väsitavaks ja tahaks ennast lihtsalt välja lülitada.

Publiku laulutamine siiski nii edukalt ei läinud, kui lauljatar lootis. Juba teise loo ajal ergutas ta rahvast kaasa laulma, kuid enamus ei vaevunud suudki lahti tegema. Kuna tuntava osa publikust moodustasid võõrkeelsed turistid, siis ei saa siinkohal süüdistada ka eestlaste pikameelsust (ju siis skandinaavlased vajavad veelgi pikemat eelsoojendust). Kontserdi lõpuosas pakkus Hanson veel kord publikule võimalust oma lauluhäält demonstreerida, kuid huvilisi jäi selgi korral napiks.

Omaette tähelepanuväärne oli Hansoni elukaaslasest kitarristi Andre Maakeri osav pillikäsitlus ning leidlikkus. Nimelt kasutas Maaker erinevaid elektroonilisi vahendeid, mis panid tema kitarri kohati kõlama nagu süntesaatori või kitarristide ansambli. Ka bassist ja trummar väärivad vaid kiidusõnu.

16. augustil on aga Helen Erastuse sõnade kohaselt tõsine oht publikurekord üle lüüa, kuna salapärasele saksofonide ööle on juba eelmüügist hulga pileteid ostetud ja Ammende restorani väliterrassil paljud lauadki broneeritud.