Intervjuu: Noore Jazzitalendi auhinna võitja Janno Trump

28. aprill 2017
Eeva Trei

Janno Trump on Eesti üks hinnatumaid noorema generatsiooni bassiste, eelkõige tegev jazzmuusika areenil, kuid mänginud ja plaate salvestanud ka väga erinevate pop- ja rokkartistidega. Ta on kirjutanud muusikat nii väiksematele jazzansamblitele kui ka bigbändile ning on jazz-funk orkestri Trump Conception eestvedaja.

 

2017. aasta Noore Jazzitalendi auhinna võitjaga tegi intervjuu Jazzkaare reporter Eeva Trei.

 

Esimene pill, mida õppisid, oli akordion. Kas valikul mängisid suurt rolli vanemad või oli see enda suur soov?

„Muusikakooli sattumine oli kuidagi huvitav. Elasime väikses kohas nimega Aruküla ja rahvast ei olnud seal tol ajal nii palju, ja siis tekkis perekondlik skeem muusikakoolis, kus ema õpetas solfedžot, isa muusikaajalugu ja tädi akordionit. Seega kui pidin valima mingi eriala, siis mul oli selge, et ma lähen sinna! Akordionil on tegelikul ikka oma koht jazzis olemas, aga seal muusikas, millega mina hetkel kokku puutun, ei kujuta ma enam akordionit ette. Akordioniga on sellised mälestused, et ah, las ta seisab seal nurgas. Ma olen isegi proovinud vaikselt kuskil toanurgas seda aeg-ajalt pigistada, aga ei tule häält välja.“

 

Ei tule üldse?

„No tuleb hääl välja, aga seda ei taha keegi kuulda.“

 

Oled lõpetanud gümnaasiumi Tallinna 21. Koolis, mis on väga muusikalembene kool. Kas kooli ajal said end palju laval proovile panna?

„Gümnaasiumi ajal koolisiseselt bänditegemisega liiga palju ei tegelenud, ma küll laulsin segakooris ja kõikvõimalikud muusikalised projektid olid alati oodatud, aga meil klassis polnud nii palju bändipoisse, kellega oleks võinud koos jämmida. Minu klassis oli täpselt üks teine bassimees, aga kahe bassimehega pole ju väga midagi teha. Bändikampu  käis koolist läbi küll, aga mina ei sattunud sellisesse seltskonda. Bändi tegin kooliväliselt, Arukülas kohalike poistega.“

 

Edasi suundusid Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli. Oli plaan peale keskkooli muusikat õppima minna alati kindel?

„Ma ise ei tundnud end väga uhkelt. Keegi läks USA-sse õigust õppima, keegi Inglismaale-Saksamaale, ja mina olin see, kes läks Otsakooli. Tol hetkel ei tahtnud ma sellega väga hüpata, jätsin pigem enda teada. Aga mul oli kindel plaan sinna (Georg Otsa Muusikakooli) minna, mõtlesin sellele juba pärast põhikooli lõppu. Pärast keskkooli läksin Otsa ja see oli kõige õigem valik mu elus. Ma ei kujuta ette, mida muud ma oleksin võinud teha.“

 

Algusest peale oli just jazz see muusika, mida tahtsid teha?

„Kui ma astusin Otsakooli, siis ma ei julgenud küll öelda, et minust saab jazzmuusik. Tol hetkel pidasin end rohkem popiaustajaks, mul polnud seda jazzipisikut väga sees. Võtsin Otsakooli pop-jazz osakonda algul lihtsalt pop-osakonnana. Keskkoolis hakkasin natuke rohkem jazzi kuulama. Muidugi kui Otsakoolis juba möll lahti läks, siis ma sain aru, et see jazzmuusika on ikka palju huvitavam, kui pop või rokk või muu, sest seal on eneseväljendusviise tohutult rohkem ja see oli minu jaoks hästi köitev.“

 

Kas Otsakoolis tekkis juba kindel punt, kellega edasi tegutseda?

„Kohe esimese aasta lõpus joonistus välja kindel seltskond, kellega oli lahe koos pilli mängida ja samas inimeste vahel oli klapp olemas. Sellest esimese aasta koosseisust kasvas välja selline bänd nagu Late’s 5, kus siis olid Pille-Rite Rei, kes oli ka minuga koos nomineeritud see aasta (Noore Jazzitalendi auhinnale); Mathei Florea, kes õpib Berliinis,  Caspar Salo, kes mängib Trump Conceptionis perkussioone; ja Janno Tomingas, kes antud hetkel tegeleb IT-ga – ta on ainuke, kes sellest muusikaelust on nüüdseks väljas. Late’s 5 oli kihvt kamp, mängisime ladina muusikat, kõik olid noored ja vihased! Kamp oli nii ühtlane, et arendas iga inimest ka individuaalselt väga kiiresti edasi ja suuresti tänu sellele kambale jõudsin ma Otsakooli kolme õppeaastaga nii kaugele.“

 

Muusika kirjutamine on juba nooruspõlves olnud osa sinust või pigem hiljutine nähtus?

„Ma mäletan, ma kirjutasin oma esimese loo kui ma olin 6-aastane, see on isal kuskil videolindi peal, aeg-ajalt ta peab ikka näitama seda. Aga Otsakoolis hakkasime esimest korda katsetama. Seal toimub iga aasta Uno Naissoo loomingukonkurss ja see oli tol ajal väga hea väljund. Alati kui see kevadine tähtaeg tiksus, siis ma ikkagi midagi saatsin. Minu jaoks toimib see, kui mingi tähtaeg on ees, alati on toiminud. Kui oled sunnitud tegutsema, siis ka tekib neid mõtteid.“

 

Muusikud on ikka öelnud, et nad kirjutavad kõige paremaid lugusid siis, kui nad on hästi kurvad või armunud. Kuidas oma kirjutamisprotsessi hindaksid?

„Seda ma ei oska üldse öelda, ma pole vist kunagi nii kurb olnud, et ma peaks mingi hiti kirjutama. Armunud olen olnud küll, aga ma ei tea, kas selle ajel on mõni lugu tulnud. Mul on need asjad vist natuke teistmoodi, mind pigem inspireerivad mingid muusikalised ideed, mida kuskil kuulen või mis tekivad pilli harjutades. Loodus on küll inspireerinud, muidugi inimesed ka, aga põhiinspiratsioon on vist muusika ise.“

 

Millised muusikud on teid enim mõjutanud?

„Kindlasti bänd Yellowjackets, minu jaoks top-kolmes. Muidugi juba kadunud Jaco Pastorius. Praegustest ei saa eirata Michael League’i ja Snarky Puppy mõjutusi. Alati märgin ma ära veel ühe inimese, keda avalikkus võib-olla nii väga ei tea, aga on selline Soome üks pianist, helilooja, arranžeerija  nagu Jukka Linkola. Tema muusika on muidugi põhjamaades levinud, aga minu meelest on ta ikkagi häbematult vähenähtud või vähehinnatud artist. Muidugi soomlaste jaoks on ta suur jumal ja iidol, isegi Eestis teatakse teda, aga ta on tõesti fenomenaalseid plaate salvestanud ja ka väga suurte koosseisudega. Ilmselt see suure koosseisu teema on mulle kuidagi väga südames.“

 

Kas oled tutvunud ka selle aasta Jazzkaare kavaga? Ootad väga näha mõnd esinejat?

„Ma saan kohal olla ainult 26. aprillil, võtta auhinna vastu ja kuulata Steve Gaddi. Aga ma olen tema tulihingeline fänn. Muidugi Meshell ja Dianne Reeves, Spyro Gyrat tahaks kuulda, aga paratamatult ei ole seda võimalust. Liisi Koiksoni uus album tundub väga huvitav, ta on väga huvitava suuna võtnud nende singlite järgi, mida olen Youtube’st kuulanud  ja tahaks väga ka plaati kuulata.“

 

Eelmisel aastal saite ise Trump Conceptioniga Jazzkaare ja Tallinn Music Weeki (TMW) raames esineda. Kas hetkel on mõni festival, esinemispaik, millest unistate?

„Alati on unistusi, kui ei unista, siis ei jõua ka kuhugile. Neid unistusi peaks nagu olema… Näiteks aasta tagasi oli minu unistus, et ma jõuaks kunagi selle kambaga Eestist välja mõnele jazzifestivalile ja reaalsus on see, et suvel on meil nüüd 2 festivali Lätis-Leedus, mis on väga nimekad festivalid ja ma väga-väga ootan neid esinemisi. See unistus täitus päris kiiresti ja nüüd on juba uued ja kõrgemad unistused.“

 

Noore Jazzitalendi auhind tuli üllatusena?

„Loomulikult! See ei saagi tulla muu kui üllatusena. Isegi kui me jätame välja nomineeritud inimesed, siis tegelikult terve Eesti praegune noorema generatsiooni jazziskeene on täis tohutuid talente ja ma ei tea, mille järgi kedagi neist välja valitakse. Ma võtan seda lihtsalt kui suurt komplimenti, et selline otsus tehti, aga ma ei tea, miks näiteks Pille-Rite Rei vähem selle preemia vääriline peaks olema.“

 

 Kas kõikidest tunnustustest ja auhindadest, mida oled pälvinud, ütleksid, et oled selle üle kõige uhkem?

„Kindlasti. Kui ma selle auhinna võitmisest teada sain, siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ma ei ole vist füüsilisel kujul ühtegi auhinda võitnud. Loomulikult olen käinud lauluvõistlustel, Naissoo konkursil vist ka ei õnnestunud esimeseks tulla, nii et päris huvitav vahelduseks, midagi võita. Ma ei teadnud, mis tunne see on, hakkab juba meeldima (naerab). Aga sellega ei tasuks ära harjuda.“

 

Kas unistad ka mõnest rahvusvahelisest tunnustusest? On eesmärk võita kunagi Grammy?  

„Usun, et ühegi auhinna võitmist ei saa endale kunagi eesmärgiks seada. Arvan, et kui ma oleks 6 aastat tagasi seadnud endale eesmärgiks, et ma tahan täna seda auhinda võita, siis ma kindlasti poleks seda saanud. Sinna viib loogiline, samm-sammuline tee. Muusikat selles kontekstis spordiga ma ei võrdleks.“

 

Rääkides uuest albumist, kuidas võrdleksid seda oma esimese albumiga? Kas on tulemas midagi eksperimentaalset ja täiesti uut või on ta pigem esimese jätk?

„Ma usun, et ta on selle sama tee loomulik jätk. Võib-olla on suundamuutev see, et lisaks helile on ka videopilt.“

 

Esimese plaadi nimi oli „One“, kas teine tuleb „Two“?

„(Hakkab naerma). Ma arvan, et tuleb midagi originaalset. „One“ oli mu esimene suurem ettevõtmine muusikuna ja see sümboliseeris seda, aga „Two“ pigem mitte.“

 

Kas oled veel ka Arukülla esinema sattunud?

„Mu isa võitis paar kuud tagasi Raasiku Valla aukodaniku auhinna ja seal oli suur gala, kus ma mängisin ühe loo. Aga ma polnud seal saalis esinenud vist 7-8 aastat.“

 

Oli hea nostalgialaks?

„Oli küll! Isegi võib-olla väike saps tuli sisse, ma ei teagi millest, aga väga-väga soe tunne oli. Võiks sinna rohkem sattuda.“

 

Kus saame teid lähiajal kuulata-näha?

„Mai lõpus – juuni alguses on minituur üle Läti, Leedu ja Eesti. 20. mail oleme Sillamäel “JazzTime 2017” festivalil, 30. Mail on meie kontsert Von Krahlis, 1. juunil Riias, 2. juunil Klaipedas ja siis tuleb nädalane uue plaadi salvestussessioon.“