21. aprillil esines Ungari Instituudi Hoovis uus ansambel Eesti muusikamaastikul – Odd Hugo. Odd Hugo liikmed räägivad Maarja Hindoallale antud intervjuus bändi tekkest, muusikalistest mõjutustest ja paljust muust.
Laskmata ennast häirida hommikusest jahedusest, andis ansambli Odd Hugo põhituumik, Rando Kruus ja Oliver Vare Ungari Instituudi hoovis 21. aprillil lihtsa, ent jõulise kontserdi. Odd Hugo muusika pakatab kurblikust igatsusest ja trotslikust energiast. Suhteliselt noor kooslus töötab praegu oma esimese albumi kallal, mis peaks ilmuma mai lõpus. Tugevate live-esituste poolest tuntud bänd soovib live-energiat edasi anda ka läbi albumi, seetõttu salvestatakse lugusid suures ruumis ja kogu koosseisus. Suvel minnakse aga juba Euroopat vallutama.
Kuidas te kahekesi kokku sattusite ja musitseerima hakkasite?
Rando: Oliver ja paar teist tüüpi õppisid mingiks ülikooli asjaks ja ma sain nendega seoses sellega tuttavaks. Nad mõlemad mängisid kitarri ja ma kuulsin ühte sellist bluusilikku lugu. Mulle väga meeldis, kuidas see kõlas. Aga koos musitseerima hakkasime me juba aasta või kaks, võib-olla isegi kolm hiljem, kui ma nägin, et Oliver selle teise tüübiga väga ei tegelenud. Vahepeal jõudsin ise kitarri õppida natuke ja mõtlesin, et võiks proovida ja nii me hakkasimegi kirjutama muusikat.
Odd Hugo oli enne Prägnantne Brigaad. Kuidas sai ühest bändist teine?
Rando: Me võtsime Prägnantse Brigaadi ajal endale trummari ja hakkasime katsetama ja täitsa sobis. Ja siis 2012. aastal võtsime juba ka puhkpillipoisid ja mõtlesime, et proovime, kuidas nii oleks. Sellise kollektiiviga mängisime mõnda aega, aga veel ei olnud puhkpille väga integreerinud.
Oliver: See oli vist 2012. aasta Mailaulul, kui ühes loos tulid tromboon ja trompet lavale. Aga siis me vahetasime trummarit ja tegimegi lugusid puhkpillide jaoks ja arranžeerisime puhkpillid sisse ka olemasolevatesse lugudesse. Siis tuligi see mõte, et kuna koosseis ja kompositsioon on juba muutunud, võiks nimetada selle bändi ümber Odd Hugo’ks, mis oleks kergemini hääldatavam ka välismaalastele.
Rando: See on teistmoodi nimi, lihtsam, ja seda saab lühendada näiteks OH-iks. Ja inimesed kutsuvad meid Hugodeks juba. Prägnantne Brigaad oli huvitav ettevõtmine, tahtsime proovida, et kas sellise nimega saab üldse kuhugi jõuda. Nüüd hakkab muusika juba vormuma millekski enamaks, hakkab tekkima oma helikeel ja Odd Hugo sobib sellele rohkem.
Oliver: Prägnantne Brigaad oli nurgelisem ja lihvimata, praegu me proovime juba luua midagi, mis oleks hästi omanäoline, aga samas ka kuulajasõbralikum kui Prägnantne Brigaad.
Mis on teie ansambli nime taga?
Rando: Mul oli üks sooloprojekt nimega Odd Narrative ja mulle on alati meeldinud Hugo kui mehenimi ja ma mõtlesin, et ma panen enda lapsele ka nimeks Hugo, olgu see siis poiss või tüdruk. Ja Odd Hugo sobis uutele bändiliikmetele ka, rohkem kui Prägnantne Brigaad.
Oliver: See on see väike poiss, kes on natukene veidra kujutlusvõimega ja kes räägib lugusid.
Kuidas te ise enda muusikat kirjeldate, kas seda saab mingisse žanri liigitada?
Rando: Ikka saab, seal on igasuguseid mõjutusi sees. Kõige viimati öeldi meie žanri kohta, et see on ukulele-core, hästi vahva nimetus, mulle väga meeldib. Ja barokk-popiks on ka seda kutsutud. See viimane käib vist rohkem lauluhäälte kohta. Seal on natuke indie’t, või noh, mis iganes see indie ka ei ole, bluusi, kantrit ja folki, kõike segatud. Ei teagi, kuidas siis öelda, rokk see ei ole… Ühtset nimetust vist tõesti ei leia, aga kindlasti saab seda lahterdada kuskile.
Oliver: Kui me läheks näiteks Berliini või New Yorki, siis ilmselt seal öeldaks, et: „Aa, te teete seda ju!“ ja me saaksime aru, et me tõesti teeme seda, aga siin Eestis ei oska seda liigitada ja me ise väga ei mõtle ka sellele, kuhu seda liigitada.
Rando: Eks me veel kasvame ja areneme edasi. Kui saame esimese albumiga hakkama, siis saab edasi mõelda.
Teid on võrreldud näiteks ka Beirutiga. Millised artistid või bändid on teie muusikat mõjutanud?
Rando: Andrew Bird, Jack White, Yann Tiersen ja Beirut ka loomulikult. Ma hakkasin ukulelet mängima, sest mulle meeldis, kuidas Zach Condon Beirutis seda mängis. Ta ei mänginud ukulelet kui rõõmsat pilli, ta mängis seda kui natuke morbiidset instrumenti.
Mul on hea meel, kui inimesed võrdlevad meid Beirutiga, sest nad on väga vahvad ja väga meeldivad mulle. Mitte ainult muusika mõttes, vaid ka bändina, nad hoiavad väga kokku. Kui me suudaks kunagi jõuda nii kaugele kui Beirut, siis see oleks väga hea.
Miks te eelistate inglise keeles laulda?
Rando: Inglise keeles on lihtsam lugusid kirjutada ja laulda. Võibolla me peame veel kasvama natukene, et me suudaksime eesti keeles kirjutada häid lugusid.
Oliver: Keegi ütles, et inglise keele taha saab peitu pugeda. See on huvitav tegelikult, minu meelest on paljud öelnud, et emakeeles laulmine on palju keerulisem kui võõras keeles. Võib laulda inglise, ungari, serbia või mis iganes keeles, see on palju lihtsam ja kõlab palju laulvamalt minu meelest.
Te olete öelnud, et tunnete end muusikaringkondades võõrkehana. Miks?
Rando: Nii palju, kui ma olen ennast kurssi viinud praeguste aktuaalsete bändidega, siis mulle tundub, et kõik need muusikud tunnevad üksteist või on kuidagi seotud ja minu meelest neid soositakse natukene.
Oliver: Aga see on nii, nagu meile paistab, eks see võib olla ka teistmoodi tegelikult. Tallinn Music Weekil oli huvitav see, et vastukaja oli enamuses välismaine, kodumaalt ei tulnudki meile väga mingit vastukaja.
Millised on Odd Hugo tulevikuplaanid?
Rando: Kõigepealt ilmub debüütalbum, usutavasti mai lõpus, ja siis tulevad plaadiesitluskontserdid koos Frankie Animaliga 31. mail Genialistide Klubis ja 1. juunil Sinilinnus, kus tulevad esitusele ka paar uut lugu. Suvi tuleb hästi tihe, esineme Lätis, Leedus, Ungaris, Saksamaal, juulis Belgias ja augustis Soomes. Ja võibolla teeks Eestis sellise väikeste kohtade tuuri.
Odd Hugo
21. aprillil kell 10 Ungari Instituudi hoovis
Koosseis:
Rando Kruus – vokaal, erinevad instrumendid
Oliver Vare – vokaal, kitarr, klahvpillid