26. mail toimus Kuressaares Jazzikuu päev, kus peakülaline John Hasse USAst avas plakatikonkursi tööde näituse ning pidas loengu Miles Davisest. Kuressaare muljeid vahendab Eliis Vennik.
John Hasse, Jazzikuu idee „isa” Eesti visiit viis sõnumitooja Kuressaarde jazzi-usku kuulutama. Kuressaares toimunut vahendab Eliis Vennik.
Maailmakuulsa jazziajaloolase, Jazz Appreciation Month (JAM, jazzi tunnustamise kuu)idee autori ja pianisti dr. John Edward Hasse külaskäik Eestisse sai avalöögi terve päeva kestnud külastusega Saaremaale. Hoolimata ülitihedast päevaplaanist ja pidevalt erinevate ajavööndite vahel voorimisest mahtus ühe päeva sisse nii plakatinäituse avamine, loeng Miles Davisest, Jazzikuu raames toimunud koolikontserdi külastamine kui ka intevjuu Saaremaa kohalikule väljaandele Oma Saar.
Loomult avatud Hasse on pühendumuse ja täpsuse ehedaim kehastus. Kuigi päevaplaani mahub vaid napilt tunniajane loeng Miles Davise kohta, lihvib John Hasse oma ettekannet tunde – selleks kulub pea kogu sõit Tallinnast Saaremaale ja kuluks vaat et rohkemgi, kui vaid aega jätkuks.
Esimene pöördumine kohale kogunenud paarikümnele inimesele toimub Kuressaare raamatukogu fuajees, kuhu on üles pandud väike osa Jazzikuu plakatikonkursile laekunud töödest. John Hasse uurib taieseid pikalt ja põhjalikult, kiites siinsete noorte head kunstitaju ja omapärast nägemust jazzist. Eriti huvitavaks peab ta võidutööd, millel kujutatud kass omandab Johni selgituste kaudu veel uue tähendusegi – nimelt olla jazzi hiilgeaegadel mõistet „kass” ehk “cats” kasutatud kirjeladamaks tolleaegseid jazzi kui elustiili esindajaid.
Lühikeses kõnes annab saadik ülevaate sellest, mis on jazzikuu ja miks seda tähistatakse just aprillis. „Tegelikult peaksime jazzile kummarduse tegema igal kuul aastast, ent alustasime siiski aprilliga,” räägib John Hasse.
Näituse avamisele järgneb lühike ringkäik raamatukogus, kus asub ka üks kolmest Eesti „Ameerika nurgast”. Ameerika saatkonna poolt rahastatavas raamatukogu osa, kust võib leida valiku Ameerika kirjandusparemikust, köidab tükiks ajaks John Hasse tähelepanu – mees uurib täpselt kas ja missugused muusikateemalised raamatud-filmid-cd´d kollektsiooni kuuluvad ja kuidas selline valik on tehtud.
Kuressaare Muusikakoolis peab Hasse ülevaatliku loengu Miles Davise elust ja loomingust, illustreerides teksti kõikvõimaliku foto-, heli- ja videomaterjaliga. Kuigi tehniliste viperuste tõttu jääb osa helinäiteid kuulmata, ei löö see kogenud loengupidajat rivist välja. John Hasse väljub olukorrast huumoriga, esitades retoorilise küsimuse: „Kas pole tehnika mitte imeline kui see töötab ja kohutav kui see üles ütleb?”.
Miles Davise „So What” muutub kahtlemata päeva populaarseimaks helitööks kui peale originaalnäite kuulamist kannavad oma versiooni ette koolikontserdiks kohale tulnud noored muusikud Karl-Gustav Kello, Tarmo Kiuru, Rain Rämmal ja Märt Ääremaa.
Saarlaste päevalehe Oma Saar noored ajakirjanikud Riin Aljas ja Marili Pärtel usutlevad John Hasset, uurides, kuidas ta jazzini jõudis ja mis teda selle juures võlub. „Umbes viieaastaselt hakkasin vaikselt klaveril klimberdama ja kui minu isa mind viiendas klassis kord ülikooli jazzikontserdile viis, olin enda jaoks selle muusika avastanud,” avab John Hasse pisut oma lapsepõlve. „Jazz on muusikule isikuna suurepärane võimalus eneseväljenduseks. See muusika on niivõrd vaba ja võimalusterohke.”
Kuigi jazziasjatundjana on John Hasse väga avatud kõikvõimalikele muusikavooludele, selgub omavahelises vestluses, et Hasse süda kuulub põhivoolu jazzile. Hoolimata sellest, et oma ettekannetes võib ta haaravalt rääkida ka kõiksugu alavooldusest, on tema pühendumus just mainstream jazzile eriliselt tähelepanuväärne.
Muusikast võib ta rääkida lõputult – jazzi populaarsuse vähenemine Ameerikas ja muusika illegaalne laadimine valmistavad John Hassele tõelist muret. Korduvalt tõstatab ta ka küsimuse jazzi mõiste laienemisest, tuues välja tõsiasja, et jazziks nimetatakse tihti ka selliseid helinäiteid, kus puuduvad peamised jazzi tunnused: blue notes, jazzilik rütmistatus ja svingilikkus.
John Hasse Eesti-visiit toimus tänu USA saatkonna ja Jazzkaare toetusele.