Jazzikuul ETVs filmid Bridgewaterist, McFerrinist jt

27. märts 2007

Jazzikuu ETVs on jazzifilmide sari, mis toob meie vaataja ette põnevaid tahke Dee Dee Bridgewaterist, Bobby McFerrinist, Keith Jarrettist ja Louis Vargas´est. Filmid on ekraanil neljapäeva õhtuti.

Eesti Televisioon näitab jazzikuu puhul iga neljapäeva õhtul jazziteemalisi filme. Sarjas „Jazzikuu ETVs” saab vaadata muuhulgas ka muusikafilmi lauljatar Dee Dee Bridgewaterist, kes andis mullu Jõulujazzil võrratu kontserdi. Vaatajaid ootab ees ka taaskohtumine vokaalakrobaat Bobby McFerriniga, kes aastaid tagasi esines Pärnus.

Häid filmielamusi!

5.04. kell 23.00
kordus 6.04. kell 07.45
„Santo Domingo bluus”
(Santo Domingo Blues, 2003)

“Santo Domingo bluus” on täispikk dokumentaalfilm lauljast-kitarristist Luis Vargas´est ning Dominikaani Vabariigi pealinnas sündinud eripärasest bluusistiilist bachata´st. Filmis näeme esinemas ja kuuleme kõnelemas nii bachata-stiili pioneere kui suuremaid staare.

Bachata, mis tekkis algselt Santo Domingo baarides ja bordellides, on praeguseks levinud sinnamaale, et kipub oma populaarsusega vahel varjutama lausa räppigi ja seda isegi New Yorgis, kus bachata on muutunud arvukate latiino-noorte soosituimaks muusikaks. Rääkimata juba sellest, et Dominikaanist pärit ohtrate sisserännanute jaoks kujutab bachata endiselt suisa rahvuslikku uhkuseasja.

Oma sünnimaal kutsuti bachata´t esmalt “kibedaks lauluks”. Sest seda see ju oligi. Puudustkannatajate ja ilmajäetute, õnnetute ja petetud inimeste muusika. Aga – sama loomuldasa olid need lootusetute joodikute, lõbu- ja lihahimuliste meeleheitlike meeste laulud. Mistõttu, ja arvestades stiili sündsusetut sünnikohta, on bachata´t hiljem mõnikord ka põlastatud kui “kõlvatut meelelahutust”. Ent mitte vaesema rahva poolt, kes neid “kibedaid laule” on alati ja häbenemata omaks pidanud.

Tänapäeval võib bachata-palasid kuulda nii Põhja kui Lõuna-Ameerikas, sedalaadi muusikat mängivaid raadiojaamu kohtab New Yorgist kuni Buenos Aireseni, ja Ladina-Ameerikas suudab bachata sageli edukalt konkureerida säärastegi stiilidega nagu merengue või salsa. Oma suhteliselt lühikeses ajaloos on bachata saavutanud nii mõnegi väärt võidu, sealhulgas inimlike eelarvamuste ja tsensuuri üle.

Režissöör: Alex Wolfe
Tootja: Mambo Media Production
http://www.santodomingoblues.com/

12.04. kell 23.05
kordus 13.04. kell 12.25
Dee Dee Bridgewater (1998
)
Praegusaegse džässi võluvamaid lauljannasid valgustab vastutulelikult oma elu ja loomingu erinevaid tahke. Bridgewater peatub pikemalt Horace Silveri muusikal, mis on mänginud tähtsat rolli terve tema senise karjääri kestel. Kõneleb oma erinevatest lavaosadest – etendustes The Wiz, Sophisticated Ladies ja Lady Day (Billie Holiday roll viimatinimetatus). Räägib oma inspiratsiooniallikaist ja eeskujudest – varasest lemmikust Nancy Wilsonist; alati iseteadlikust ja alistumatust Nina Simone´ist; “ideaalilähedasest džässilauljannast” Betty Carterist. Ning Ella Fitzgeraldist, kellele Bridgewater kõigist nimetatutest muusikaliselt ise kõige lähemal seisab.

Filmi meeldejäävaimate episoodide hulka kuulub ilmsesti Bridgewateri antud näitlik scat-laulu õppetund. Sama hindamatud on valikkaadrid möödaniku väljapaistvamate džässilauljannade – Bessie Smithi, Dinah Washingtoni, Betty Carteri, Nancy Wilsoni, Nina Simone´i, Billie Holiday – esinemistest. Mõistagi kuuleme-näeme filmis laulmas korduvalt Dee Dee Bridgewaterit ennast (“If You Can´t Sing It, You´ll Have to Swing It”, “Sister Saddle”, “Mack the Knife”).

Režissöör: Daniel Barrette
Tootja: Societe Radio-Canada, Amérimage-Spectra

19.04. kell 22.55
kordus 20.04. kell 12.15
„Bobby McFerrin. Sealpool sõnu”
(Beyond Words, 2002)

Bobby McFerrin on ainulaadne artist, keda muusikalisest küljest on raske üheselt määratleda. Laulja ja pianistina, novaatorliku vokaalkunstnikuna, helilooja ja lavastajana on McFerrin aastakümnete keskel liikunud vabalt džässi ja popi, klassika ja mitme muugi muusikavaldkonna vahet.
McFerrin kirjeldab kosutava avameelsusega nooruseas läbielatud raskusi oma “tõelise kutsumuse” otsinguil, kõneleb loomingulistest tõekspidamistest ja klassikalisest muusikataustast, avab edukate koostööde tagamaid ning tunnistab, kuivõrd olulist osa on tema elus alati etendanud perekond.

Ükskõik mis žanris McFerrini parajasti kaasa teeb, tema isikupärane panus näikse lisavat midagi maagilist igasse projekti. “Sealpool sõnu” hõlbustab mõistmist, miks McFerrin on teinud kõike seda, mida ta on teinud, ning kes on olnud need, kes teda sellel teel on olulisemalt aidanud.

Režissöör: Robert Yuhas
Tootja: Original Artist inc.
http://www.bobbymcferrin.com/

26.04. kell 22.55
kordus 27.04. kell 12.15
„Keith Jarrett. Improvisatsioonikunst.”
(The Art of Improvisation, 2005)

Keith Jarrett on üks väheseid tõelisi superstaare džässmuusikas. Ülipopulaarne pianist, kelle kontserdid müüakse koheselt välja, kus või millal iganes need ka ei toimuks. Samas, Keith Jarrett on midagi enamat kui vaid džässmuusik.
Ning “Improvisatsioonikunst” näitabki Jarrettit tegutsemas kahes väga erinevas, koguni vastandlikus keskkonnas – klassikalises muusikas ja džässis.
“Improvisatsioonikunst” on mitmetahuline portreefilm laia haardega interpreedist ja komponistist, kelle huvideringi mahuvad Bach ja pärimusmuusika, mitmesugused jäts- ja etnostiilid, Stravinski, Mozart ja Samuel Barber.

“Improvisatsioonikunst” uurib ja analüüsib Jarretti kõiki seniseid loominguperioode. Näeme Jarrettit esinemas erinevatel lavadel, kuuleme tema mõtteid ekstra “Improvisatsioonikunsti” tarvis antud intervjuudes. Omalt poolt lisavad portreele tähendusrikkaid toone paljud muusikud, kes on aastakümnete jooksul koos Jarrettiga salvestanud ja esinenud, samuti mänedžerid ja Jarretti pereliikmed.

Filmi autorid on lavastaja-produtsent Mike Dibb ja Jarretti biograaf Ian Carr. See on esimene ulatuslik Keith Jarrettit käsitlev dokumentaalfilm, mille autoritega muusik on soostunud tegema igakülgset koostööd.

Režissöör:Mike Dibb, Ian Carr
Tootjad: A Dibb Directions Production