JK: Andy Emleri Megaoctet muusikametsas orienteerumas

27. aprill 2009

Pöörane muusika nõuab hulle esitajaid. Andy Emleri Megaoctet on piisavalt hull, et olla meeletult hea. Kontserti kirjeldab Marje Ingel.

24. aprillil Vene Kultuurikeskuses üles astunud Andy Emleri Megaoctet, milles, muide, pole mitte 8 vaid 9 liiget, on orkester „teiselt planeedilt“. Omapärane „kiiksuga“ bigbänd hõlmab viit puhkpillimängijat, kaht löökpillimängijat, kaht vokalisti, üht kontrabassisti ja üht ansamblijuhist pianisti. Kui võtta arvesse, et mitmed neist valdavad rohkem kui ühte instrumenti, tulebki enam-vähem bigbändi jagu pille kokku.

Kontserdiülevaade Marje Inglilt.

Bigbändiga ühendab Megaoktetti puhkpillide kõla domineerimine ja vajadus teatava organiseerituse järele. Suur erinevus seisneb aga mänguvabaduse astmes. Kui traditsiooniliste bigbändide pillipartiid on rangelt paigas ning isegi soolod on sageli viimse noodini ette kirjutatud, siis Andy Emleri Megaoktetti võiks pigem kujutleda orienteerujate grupina, kes muusikametsas peavad külastama üksnes teatud kontrollpunkte, kuid teed, mida mööda kontrollpunktini jõuda, on vabalt valitavad. Küllap see seletabki asjaolu, miks mõned muusikud jõuavad kontrollpunktini mööda rada jalutades, teised aga puude otsa ronides, hundirattaid visates ja kukerpallitades. Kuidas see kõik toimuda saab? Bändis toimib pidev korra ja kontrollitud kaose vaheldumine vastvavalt ansamblijuhi antud käsklustele: joondu-valvel/vabalt-rivitult.

Kohe kontserdi algul saame tuttavaks tuubamängija François Thuillier’ga, kes mängib kahes erinevas suuruses tuubat. Thuillier näib olevat muusik, kes vastavalt vajadusele võib trikke teha, aga võib need ka tegemata jätta. Muidu täiesti tõsine pillimees, aga kontserdikava teises loos moondab ta oma tuuba äkki didgeridoo’ks, mängib kahehäälselt nagu Ray Anderson ning nõiub pillist välja muid kummalisi helisid. Justkui šamaan, kellele on elektroonilised efektiplokid külge ühendatud.

Enam-vähem sedasama võib vist öelda Laurent Dehors’i kohta, kes bassklarnetit mängib akadeemilise rahuga, kuid tenorsaksofoni soolos ootamatult keksima hakkab, otsekui esitaks mingit jooksupolka ja kankaani vahepeale jäävat tantsu. Nimelt katab ta pilli avaust aegajalt säärega.

Ansamblijuht Andy Emler on vaikne niiditõmbaja ja suurepärane pianist, kelle pöörane huumorimeel tuleb esile peamiselt tema loomingus ning selgitustes, mida ta selle kohta annab. Küllap on see tema idee, et keset üht Thomas de Pourquery altsaksofoni soolot käib kõigepealt kõva trummipauk, siis segavad soolot vali sosin, ülejäänud bändiliikmete kõlav laul ja lõpuks ohjeldamatu jutuvada; saksofonisoolo aga jätkub häirimisele vaatamata.

Alt- ja sopransaksofoni mängiv Thomas de Pourquery, kes kontserdi lõpupoole laulusolistina hiilgab, näitab oma loomuse vallatut poolt alles publikule kummardama tulles, kui ta kogemata sülest maha kukkunud Jazzkaare-linnule kunstlikku hingamist tegema hakkab.

Megaoctet’i tõeline „hull geenius“ on aga multiinstrumentalist (rõhuga sõnaosal „mental“!) ja laulja Mederic Collignon, kelle võimetel ei näi olevat piire. Ta mängib pikolotrompetit, kornetit ja kummalist linnukujulist mänguasja (vihje Jazzkaare maskotile?), omab üliinimlikke vokaalseid võimeid ning ohjeldamatut fantaasiat kõigi oma annete kasutamisel. Ta võib laulda imeõrna naisehäälega ja mängida mahedatämbrilisel kornetil, järgmisel hetkel röökida, kriisata läbilõikavalt ja kasutada oma nägu ning kõri trummi aseainena.

Megaocteti kontserdikava kõige pöörasem pala „Funky sickness“ poleks ilma Collignonita võimalik, sest keegi teine ei suudaks improviseerida sedavõrd laia väljendusvahendite spektrit kasutades ning ühtaegu nii meeletult ja nii hullumeelses tempos.

Pöörane muusika nõuab hulle esitajaid. Andy Emleri Megaoctet on piisavalt hull, et olla meeletult hea.
Andy Emleri Megaocteti kontserti sobiks illustreerima järgnev dialoog:
„Kuule, sa oled ju nupust nikastanud!“
„Ahah. Aga millisest?“
„Volüüminupust!“

24. aprillil kell 18.00 Vene Kultuurikeskuse suures saalis

Andy Emleri Megaoctet koosseisus:Andy Emler – klaver
Laurent Dehors – tenorsaksofon, bassklarnet, torupill
Thomas de Pourquery – alt- ja sopransaksofon, vokaal
Philippe Sellam – altsaksofon
Médéric Collignon – pikolotrompet, kornet, vokaal
François Thuillier – tuuba
Claude Tchamitchian – kontrabass
Eric Echampard – trummid
François Verly – löökpillid