JK: Kadri Vooranna kontserdil imet tabamas

25. aprill 2008

Vooranna laulude meloodiad teevad suuri hüppeid ja sisaldavad kiireid passaaže – kõik see on iseloomulik pigem instrumentaal-
muusikale –, kuid lauljatar tuleb nende esitamisega suurepäraselt toime. Värskelt jazziauhinnaga pärjatud Kadri Vooranna kontserdist džässiklubis räägib Marje Ingel.

Nädala eest, 17. aprillil, mõni minut enne Tanel Rubeni kvinteti ja Kadri Vooranna uue CD “Kogutud rikkus” esitluskontserti KUMUs sattusin kuulma järgmist vestlust.
Naishääl (lehitsedes Jazzkaar Extra-t ja näidates sealt Kadri Vooranna pilti): Kas tema esinebki täna või? Vaat see vist ongi see hästi tugeva häälega naine. Ma siis ütlen, kui see on seesama.
Kvintett tuleb lavale. Naishääl: Jah, see ongi seesama naine.
Meeshääl: See pole ju naine, see on tüdruk!
Kuuldud repliik pani vägisi muigama ja mõtlema „oota, kuni see tüdruk suu lahti teeb, ja vaatame, mis sa siis ütled“.

Marje Ingel räägib Noore Jazzitalendi auhinna pälvinud Kadri Vooranna ja kvarteti kontserdist NO99 džässiklubis 24. aprilli õhtul.

Nii nagu eelmisel neljapäeval, lähen ka nädal hiljem Kadri Vooranda kuulama suurte ootustega, teades, milleks ta võimeline on. Loomulikult ei anta mulle põhjust pettuda.

Äsja Noore Jazzitalendi auhinna saanud Voorand on minu silmis päästnud eesti vokaaldžässi, tõustes meie parimate instrumentalistidega samale tasemele. Kahtlemata on Eestis teisigi häid džässlauljaid, kuid just Kadri stiil mõjub sõna otseses mõttes instrumentaalsena.

Kes on kas või korragi kuulnud mõnda tema kirjutatud laulu, on kindlasti märganud, et need on keerukad lood, seda nii üldiselt kui ka vokaaltehniliselt. Meloodiad teevad suuri hüppeid ja sisaldavad kiireid passaaže – kõik see on pigem iseloomulik instrumentaalmuusikale, kuid Kadri Voorand tuleb nende esitamisega suurepäraselt toime. Samas on igal laulul oma sisemine loogika, kõik need tehniliselt keerukad meloodiakäigud ei mõju kunstlikult üksteise järele lükituna.

Lisaväärtusena kirjutab Kadri ka sisutihedaid, vaimukaid ja nii mõnigi kord mõtlemapanevaid laulutekste, nagu näiteks „Tahtmine“, kus lauljatar otsustas, et maalib uue tahtmise ja tema vanal minal „pole midagi kobiseda“. Kontserdil teenivad selles loos topeltaplausi nii laulu- kui ka trummisoolod. Ville Pynssi improvisatsioon on tõepoolest leidlik, pealekauba teeb ta lausa imet mitte ainult soolodes, vaid ka laulufraaside pauside täitmisel.

Silmapaistvalt head soolod on ka Jürmo Eesperel, kes neist keerukatest ja kohati ehk veidi raskepärastest lugudest leiab üles lüürilise poole, lisades neisse omalt poolt intiimsust ja romantikat. Muidugi ei saa kiitmata jätta ka Mihkel Mälgandi sooja kõlaga bassitooni, mis kõiki teisi mängijaid kindlalt toetab.

Kokkuvõttes – lummav esitus ja äärmiselt armas kontsert. Kuigi sellel kõlanud muusika polnud kaugeltki kergestiseeditavate killast, ei tekkinud selle mõistmisega Kadri Vooranna veenvas ja tehniliselt laitmatus esituses vähimaidki raskusi. Saalis valitses mõnus hubane õhkkond, oli selgesti näha, et kõik muusikud nautisid oma etteastet. Publik tänas esinejaid tulise aplausiga, lisaloona esitati kontserdi ainuke cover „Stand by me“ väga põnevas džässiseades.

Koduteel kontserdimuljeid seedides leian end ikka veel Kadri Vooranna unikaalsuse üle mõtlemas: niisugune tabatud/tabamatu ime ühes isikus, nii erinev ja nii isepäiselt oma teed käiv, ning mõnes mõttes ühegi mõõdupuuga mõõdetamatu. Mina ei suudaks eesti jazz’i enam ilma Kadri Voorannata ette kujutada.

24. aprillil kell 21.30 Teater NO99 džässiklubis

Koosseis:
Kadri Voorand – laul
Jürmo Eespere – klahvpillid
Mihkel Mälgand – kontrabass
Ville Pynssi – trummid