Eivori vokaal ja Villu Veski World Projecti sound leidsid üles inimeste sisemise väe, selle seletamatu ürgallika, mis šamaanitrummi rütmina äratab unisemadki.
22.aprilli päikselisel õhtupoolikul kaikusid Kaarli kirikus tornikellade võimsusega võrreldavad Eivori laul ning Villu Veski World Projecti rikkalik kõla. See paganlikult jumalik kontsert tekitas poolteist tundi kogu olemust läbivaid naudinguvärinaid, mis jäid sisemusse kumisema ka kirikust lahkudes.
Marit Mihklepp käis kuulamas.
Muusikariistade (basskitarr, kontrabass, arvukalt löökpille, akordion, klahvpillid, akustiline kitarr, saksofon) mitmekesisus sünnitas rikkaliku tummise heli, mis tõi kohale kõik Põhjala müütide jumalad. Lood algasid enamasti ühe pilli jutustusega ning teiste lisandumine toimus spontaanselt, luues orgaanilise terviku.
Eivor ilmus lavale kui pikajuukseline paljasjalgne rohelises kalavõrgukleidis haldjas. Ta tuli ja laulis üle mere, tuues pühakotta kaasa pühalikpaganliku muusika. Aeg kadus, sõnad kadusid, jäi ainult hääle vägi. Vokaal oli haldjalikult kõrgusse-kaugusse kasvav, selles oli Islandile omast vee lakkamatut lähedust, üle sõnade voolavat jõudu, lummavsiirast lapsesilmadega vaatamise üliinimlikku ilu.
Eivor laulis puhtaks metsasosina, tuule käheduse, vee voolamise ning tema justkui posivad käed kiirgasid niitidena soojust nii, et kangastus nägemus laulukujutelmadest. Eivori soololaul oli islandikeelne luuletus, muinasjutuvestja laul. Ta tantsis helidel, justkui tema olekski haldjajumalanna, kelle laulust hakkavad kasvama puud ning kelle puudutusest ärkab uuele rohelisele elule maa.
Villu Veski paigaldas inimeste mõtlemisse imesid. Ta jõuab kõikjale, kus on mõtestatud ilu ning on oma andega võimeline igal pool kohal olema kui oma inimene. Saksofon joonistas seekord õhku graafikat ning tekitas kohati Eivoriga dialoogilise ühtsuse ehk siis hääle ja pilli kõlamise sünkroonis.
Villu ja akordioni (Tiit Kalluste, toim.) duetis oli kuulda äärmuslikku tundlikkust, Villu saksofonimängus võis tunda liivaterasid ja kõrbe kuumust ning vaikne heli muutus kuuldavamaks ehk just kiriku võimsa akustika tõttu. Villu Veski tõestas taaskord põhjamaise kire sügavust.
Üldises kõlapildis kandis rütm inimesed veel lähemale puhtale šamaanlikule väele, mis voolas elujõu sees. Trummide laul oli see, mis selle kontserdi nii piiripealselt intensiivseks muutis. Eriline üllatus oli imepisikese trumminaise seletamatu energia ja löömise naiselik-tundlik tugevus.
Publikule oli üks kontserdi teistsuguseid kõrgpunkte kindlasti Eivori interpreteering Gershwini loost “Summertime”, mis paisus ootamatult kõlavaks ning tekitas tohutu energiavoo pannes kiriku virvendama ühes inimestega.
Eivor Palsdottiri vokaal ja Villu Veski World Projecti sound leidsid üles inimeste sisemise väe, selle seletamatu ürgallika, mis šamaanitrummi rütmina äratab unisemadki. Mööda selgroogu jooksvatele sipelgatele maaliti juurde liblikad ja vikerkaared. Eivor hoidis eesti publikut oma peo peal ning sai vääriliselt üle külvatud “Kasekese” ürgmaitseliste kommidega.