JK: Noor iseteadlik energia vallutas meeled

02. mai 2007

Erki Pärnoja Swedish Groupi esitatus oli just seda mitmekesisust ning veenvust, mida ehk kunagi õieti oodata ei oska, ent rohkem või vähem teadlikult alati kuskilt leida loodad. Kontserdi toob teieni Sandra Preiman.

Laupäeval, 28. aprillil esines Teater NO99 jazziklubis Erki Pärnoja Swedish Group. Et edasilükkunud kontserdi toimumises keegi õieti päris kindel ei olnud, suutis grupi hilisõhtune etteaste Jazzkaare viimasel kontserdil ehk veelgi rohkem üllatada. Seda nii tuntava koosmängusoovi, noore ja iseteadliku energia kui ka mitmekülgse ja laiahaardelise omaloominguga.

Tänavuse Jazzkaare viimase kontserdi ühe esineja – Erki Pärnoja Swedish Group’i – etteaste kohta annab ülevaate Sandra Preiman.

Alustati vägagi jõuliselt free-jazz’i vaimus – seejuures ei jäänud ükski liige tagaplaanile, vaid oli tunda iga instrumendi intensiivset panust, mis neid magnetiliselt kokkumängu ühte keskmesse suunas. Ning kui esialgu korraks tunduski, et Christopher Cantillo trummid ei lase kuulajal oma tohutust energiast puhata, siis selgus peagi, et see oli vaid kogu asja üks tahk.

Järgnesid mitmed üsna erisuguse iseloomuga lood, kirjutatud grupi erinevate liikmete poolt. Bassimängija Dan Schymani kirjutatu oli ehk kõige atmosfäärilisem ja rahumeelsem. Oli tähelepanuväärne, et tema mäng püsis selge ja enesekindlana kogu aja ega hajunud kordagi pelgaks taustaks, nagu millegipärast mõnikord juhtuma kipub. Tegelikult iseloomustas niisugune liialdamata enesekindel olek ja aus otsekohesus kogu bändi ning ma usun – see andis nende muusikale publiku silmis palju juurde.

Kitarrist Daniel Öhgreni kirjutatud lood paistsid silma oma meloodilisuse ning kerge, kuid järjekindla liikuvusega. Lugu nimega „Montmartre“, inspireeritud filmist „Amelie“, nagu Erki Pärnoja oma rootsi sõbra loomingut tutvustas, oli üks näide sellest. See natuke unistav lugu tõi Pariisi kitsad tänavad Montmartre’i piirkonnas silme ette küll. Omalaadne tõlgendus esitati kontserdi lõpupoole ka Thelonious Monki loost „Ruby, My Dear“.

Kõige otsustavama sammu jazzist eemale tegid Erki Pärnoja enda kirjutatud lood. Ja siinkohal kehtiks ilmselt see tähelepanek, kuidas raskesti määratletav termin “jazz” muusikute endi poolt sageli pigem teatud meelsuseks ja esitusviisiks kui kindlaks stiiliks tõlgendatakse.

Esimene neist, veel ilma nimeta, vabastas justkui selle, mida ammu õhus tunda ja oodata oli. See selgete rockimõjutustega lugu kõlas vaata et veelgi ühtsemalt ja siiramalt kui eelnevad jazzilikumad lood; ja õigupoolest jättis see, mida kontserdi tutvustuses pisut ebahariliku pillikoosseisuna mainitakse, taoliseks väljundiks ka üsna suured võimalused.

Teine Pärnoja lugu, eriti külgehakkava bassikäiguga „Crazy Bird“ mängiti palutud lisaloona, hoolimata sellest, et kohaliku olustiku tõttu oli publik tavapärasest veidi hõredam. Erki Pärnoja Swedish Groupi kontserdis oli just seda mitmekesisust ning veenvust, mida ehk kunagi õieti oodata ei oska, ent rohkem või vähem teadlikult alati kuskilt leida loodad.

Erki Pärnoja Swedish Group
28. aprillil kl 22.00 NO99 jazziklubis

Koosseis:
Erki Pärnoja – kitarr
Daniel Ögren – kitarr
Christopher Cantillo – trummid
Dan Schyman – bass