JK: Popinostalgia jazzilikus kastmes

26. aprill 2008

Gino Vannelli sõbralik püüd eestlaste häbelikkusest läbi murda luhtus – tema üleskutse keegi lavale trummide taha leida jäi tulemuseta.
Marje Ingel kirjeldab reedeõhtust kontserti Estonias.

Reedeõhtuses Estonia kontserdisaalis on lavale valmis pandud klaver, süntesaator, conga’d ja minimeeritud trummikomplekt (soolotrumm, hi-hat ja üks taldrik). Kontserdi alguses tuleb lavale siiski ainult kaks inimest: hollandi pianist Bert van der Brink ja õhtu täht Gino Vannelli ise.

Gino Vannelli kontserdi 25. aprilli õhtul toob teieni Marje Ingel.

Vannelli istub sõbramehelikult pianisti kõrvale klaveripingile. Esimese asjana hakkab mulle tema juures silma tema hämmastavalt noor välimus – seda eriti mehe kohta, kes juba 1970-ndate aastate algusest peale hitte vorpinud on.

Kõlama hakkab bluus ja ma märkan, et Vannellil on väga hea bluusitunnetus. Selgub, et tegemist on bluusiversiooniga tema 1987. a hitist „Wild horses“. Sama laulu on eestikeelsena esitanud Jaak Joala.

Järgnevad paar uuemat lugu. Itaaliapärasus on laulja esituses kuulda, kohati meenutab tema bel canto traditsioone edasi kandev kõlav hääl isegi vana head italo-pop’i koolkonda.

Vannelli küsib, ega publikus leidu juhuslikult mõnda löökpillimängijat? Conga’d ootavad laval, tulge aga, ma maksan teile head raha, lubab Vannelli naljaga pooleks. Keegi ei julge esile astuda.

Vannelli kehitab hämmeldunult õlgu ja jätkab oma lugude jazzulike versioonide esitamist. Tõele au andes tuleb tunnistada, et jazzulikkus peitub küll rohkem klaverisaates ning Bert van der Brinki pompoossetes eel- ja vahemängudes, mis kohati omandavad iseseisvate meistriteoste kaalu.

Pianist võtab vahepeal kätte akordioni ja laulja istub ise klaveri taha, aeg-ajalt täiendades ka hollandlase klaverimängu süntesaatoril. Löökriistad aga seisavad ikka tühjalt laval, kuigi Vannelli aeg-ajalt küsib, kas tõesti ei leidu siis ühtki trummarit. Küsimus jääb paraku endiselt retooriliseks.

Pianist mängib jälle bluusi. Gino Vannelli räägib, et ta on suur prantsuse impressionistide austaja ja tema arvates on neil mingi seos bluusiga – sarnane salapärane udusus-hägusus ja varjundirohkus. Bluusilikku klaverimängu nautides tekib mul kuulajana aeg-ajalt soov, et see kontsert toimuks pigem kusagil pubis, siis oleks ehk publikulgi rohkem julgust ning võimalust kaasa lüüa – samas päris honky-tonk stiil Vannelli lauluvaramuga siiski kokku ei sobiks.

Välimuselt meenutab Vannelli kohati Urmas Alenderit, isegi falseti tämber on sarnane. Kahjuks pole viimast enam elavate kirjas ega saa küsida, kuivõrd Vannelli talle eeskujuks oli. Võib vaid oletada, et kui oli teistele eesti muusikutele (eesotsas Joalaga), miks siis mitte ka talle.

Veel kord üritab Vannelli eestlaste häbelikkusest läbi murda ja panna neid kaasa laulma oma ilmselt kõige kuulsamat hitti „I just wanna stop“. Lõpuks kannab tema visadus veidikesegi vilja ja Vannelli ütleb rahulolevalt „yes!“, kuigi katsed saalist mõnda julget tantsijannat leida ja lavale meelitada lõpevad sama edutult kui löökpillimängija otsingud.

Kontserdi lõpus kutsutakse Vannelli aplausiga lavale tagasi, kuid publik jääbki tema suhtes veidi jahedaks – ehk sellepärast, et jazzifestivalil on ju ikkagi jazzipublik.

25. aprillil kell 21.00 Estonia kontserdisaalis

Koosseis:
Gino Vannelli – laul, süntesaator
Bert van der Brink – klaver, akordion