JK: United Nations of Incognito

28. aprill 2007

Kohalviibijad said korraga ise üheks muusikaks ja lauluks. Seda ühendavat tunnet, kui peaaegu kogu publik kaasa laulab, võib võrrelda öölaulupeo või jalgpallimatši võidutseva meeleoluga. Kontserdil käis Laura Paju.

Muusika ühendab, liidab meeled ja lahutab keeled. Jean Paul „Bluey” suutis panna rahva niimoodi kaasa laulma, nagu oleks sattunud öölaulupeole või võimsale jalgpallimatšile, kus publik ühest suust laulda rõkkab. Samal ajal Tallinna kesklinnas toimuvate tänavarahutustega reede õhtul ühendas Incognito Rock Cafe’sse kogunenud pidulised muusika lipu alla. „Me oleme kõik õed ja vennad,” ütles Bluey, „muusika pühitseb elu!”

Kontserdil toimunut jagab teiega Laura Paju.

Inglismaal resideeruv paljurahvuseline acid-jazz-funk-disco-house ansambel Incognito koondab endas väga erineva päritoluga muusikuid. Bändi liider ja lugude autor Bluey ise on pärit Mauritiuse saarelt, lauljatar Melonie Crosdale Sri Lankalt, meeslaulja Tony Momrelle Inglismaalt, teine lauljatar Joy Rose ning bassist Francis Hilton Jamaicalt. Seda fantastilist 11-liikmelist kollektiivi iseloomustab funkiv ja tantsuline energia, mis avaldus kontserdil just nende üksteist rikastavate muusikute koostöö kaudu.

Incognitot peetakse acid-jazz’i ning tantsulisema funky üheks suurkujuks. Nende live -esinemine oli vägevam kui kõik stuudioplaadid kokku. Laval esitati rohkem põnevaid soolosid ja improvisatsioone, mis samas haakusid Incognito tantsulise olemusega. Lauljad olid võimekad ja energilised. Nad moodustasid ühtse mitmehäälse trio ja igaüks neist esines ka põneva sooloartistina. Eriti võiks välja tuua lauljatar Joy Rose´i, kelle hääl meenutas pisut trompetit. Tema energilised soolovariatsioonid panid publiku tõeliselt elama. Vürtsi lisasid Matt Cooper’i süntesaatorieksperimendid ja trummar Richard Bailey metsikuid džunglirütme meenutavad soolokohad.

Ühe olulise eeskujuna tõi Bluey välja Ameerika kollektiivi Earth, Wind & Fire. Incognitot võib võib EWF-ga võrrelda selle poolest, et viljeletakse funky stiili ja kasutatakse rohkelt nö „torusid”- saksofon, trompet, tromboon, flööt. Incognito kolmeliikmeline puhkpillide rühm mõjus tõepoolest efektselt ja nad esitasid kaasakiskuvaid improvisatsioone.

Tegelikult oli selle bändi sees tekkinud sünergia midagi sõnaseletamatut, mida on raske kirjeldada. Seda tuli ise kogeda. Bluey toonitas, et muusika lõhub kõik barjäärid inimeste vahel, ja seda suutis Incognito Rock Cafe`s ka edukalt tõestada.

Juba alguses kiirgas Incognitost positiivset energiat, mis salvestus keharakkudesse mõnutekitava vibratsioonina. Loo „Wild and Peaceful” mitmekihiline harmoonia tekitas soovi otsekohe lendu tõusta. Rahvas elas Incognito esinemisele tuliselt kaasa. Paljud fännid teadsid sõnu peast ning laulsid poolvidukil silmadega naeratades kaasa.

Lugude vahepeal jutustas Bluey huvitavaid, ent kohati üsna pikki lugusid, samal ajal aga ei raugenud publiku peotuju grammi võrragi. Ta rääkis oma muusikalistest eeskujudest ning suhetest bändikaaslastega. Teda on sügavalt puudutanud inimloomusega seotud probleemid, vägivald ning sõjad. Samuti avaldas ta kaudselt kaastunnet Tallinnas toimuvate sündmuste suhtes. Ta lohutas inimesi sellega, et muusika lõhub inimestevahelised barjäärid ja tegelikult oleme kõik õed ja vennad.

Peo üheks tipphetkeks oli see, kui bänd esitas hittlugu „Still A Friend of Mine”. Rahvas laulis niisamagi kaasa, kuid Bluey hakkas äkitselt eksperimenteerima publiku võimega erinevaid meloodia variante järgi laulda. Tema enda ja ka publiku üllatuseks tuli kõik lausa ideaalselt välja, tekitades rõõmuvärinaid ja eufoorilist tunnet nii laval olijate kui ka publiku seas. Kohalviibijad said korraga ise üheks muusikaks ja lauluks. Seda ühendavat tunnet, kui peaaegu kõik saalis viibijad kaasa laulavad, võib võrrelda öölaulupeo või jalgpallimatši võidutseva meeleoluga. On harukordselt vähe kontserte ja pidusid, kus võiks kogeda sellist ühtsustunnet ja eufooriat, mis tekib muusikute ja publiku vahelisest teineteisemõistmisest. Ollakse „ühel lainel”, võib selle kohta öelda.

Muusikud paistsid ka ise oma esinemist nautivat ning tulid meeleldi lavale tagasi. Incognito tänas Eesti publikut nii sooja vastuvõtu eest. Lisaloona esitati popurrii erinevatest hittidest, nagu „Rejoyce”, „Nights Over Egypt”, „Don´t You Worry About A Thing”. Incognito kontsert Rock Cafe’s oli väga eriline elamus.

Incognito
27. aprillil Rock Cafe’s

Koosseis:
Jean Paul “Bluey” Maunick– kitarr ja vokaal
Joy Rose – laul
Melonie “Imaani” Crosdale – laul
Tony Momrelle – laul
Matt Cooper – klahvpillid
Francis Hylton – bass
Tony Remy – kitarr
Richard Bailey – trummid
Paul Greenwood – saksofon ja flööt
trompet
tromboon