Jõulujazz: Smilersi lood said jazziliku kuue

25. november 2005

10. Jõulujazzi Tallinna avaakordid kõlasid 24. novembril Rock Cafes, kus esines täismajale Hendrik Sal-Saller ning Estonian Dream Big Band.

Juba teist aastat järjest sai Eesti jazzipublik nautida suurepärast kontserti, mille tegi just huvitavaks kummaline koosseis: omapärase häälega rokklaulja ning ning parim kohalik jazzorkester.

Kirjutab Jane Põvvat.

Neljapäeval, 24. novembri õhtul, oli Rock Cafe´sse kogunenud palju jazzihuvilisi. Hoolimata vanusepiirangust oli vanemate, tõsiste muusikagurmaanide hulgas ka palju noori. Kuulu järgi olid kõik piletid välja müüdud, kuid uste taga seisis inimesi, kes lootsid veel heale õnnele. Vahetult enne kontserdi algust heitsin pilgu üle saali, kuhu rohkem rahvast oleks olnud suhteliselt võimatu mahutada. Publik oli hõivanud suure enamuse põrandapinnast, mõni leidlikum ka toolile või lauale roninud. Õhk oli ootusärevusest paks, seda oli tunda juba saali sisenedes.

Kontsert algas sissejuhatava kõnega, sellele järgnes kõrvulukustav aplaus, mille saatel tulid lavale esinejad – valges ülikonnas ansambel Smilersi solistina tuntud Hendrik Sal-Saller ning professionaalsetest muusikutest koosnev suurepärane jazzkoosseis Estonian Dream Big Band. EDBB dirigent Raul Sööt oli lisaks ansambli juhendamisele vastutav ka mitmete esitusele tulnud lugude arranžeeringute eest. Teine esineja, kelle seatud teoseid kuulda sai, oli EDBB trummar Petteri Hasa.

Et solistina on tegemist kogenud esinejaga, sai publik tunda juba Sal-Salleri lavale jõudmise hetkest. Mees tunnistas ise pärast esimest lugu kuulajaile, et arvas enda laval olevat juba vana kala, kuid sellest hoolimata on higistes kätes ja mokkades värin sees. Kuid ilmselt oli see vaid alguse ärevus.

Kontserdi edenedes tundis Sal-Saller laval end järjest vabamalt. Lõpuks oli mahti isegi Söödiga kõrvuti puusa nõksutada. Lugude vahel mõtiskles solist erinevatel teemadel. Ta rääkis publikule sõprade ja pere tähtsusest ning sellest, kuidas ta proovis üritas enda mobiili lugusid lindistada, mis kahjuks oma helitugevuse tõttu polnud hiljem kuulatavad.

Lugude ajal aga sai nautida suurepärast jazzmuusikat väikese rokiaktsendiga. Sal-Salleri omapärane kähe hääl segunes hästi big bandi kõlaga. Smilersi lugusid venitati pikemaks meeliülendavate instrumentaalsoolodega. Sööt suutis kokku kõlama panna õrna ja maheda vokaali teravate trompetiaktsentidega. Arranžeeringud olid tasemel ning olen kindel, et ka lugude originaalautor jäi nendega ise väga rahule.

Kontserdil kõlanud lugude hulgas oli nii Smilersi repertuaarist tuntud palade jazzseadeid kui ka laialdaselt teada jazziteemasid. Tuntud lugude kõlades elavnes ka publik, kes kogu kontserdi oli suhteliselt tagasihoidlik, pisut äratundmisrõõmust ning hakkas ennast rohkem liigutama.

Sal-Salleri pingutused rahvast kaasa elama panna kandsid vilja alles siis, kui kohalviibijate kaasaelamist võrreldi Tartus toimunud kontserdiga. Pärast selle väljaütlemist oli kohalikel muusikahuvilistel vaja tõestada, et nad pole teps mitte Tartu publikust kehvemad ning kui esinejad lavalt lahkusid, solistil seljas juba kolmas kostüüm, ei vaibunud aplaus ja hõisked enne kui lepituseks mängiti mõned lisalood. Kontserdi lõpuks liitus jazzkoosseisuga veel Sal-Salleri kitarr nii et ka kontserdil viibinud tõsised Smilersi-fännid jäid kindlasti rahule.