Kohtumispaik New York, IAJE konverents

10. veebruar 2004

Jazzkaare korraldaja Anne Erm käis jaanuaris tutvumas üleilmse jazzikoolitajate konverentsiga ja seal pakutavaga.

Jaanuarikuu lõpp Suures Õunas oli kümnendi külmim. Nädalapäevad puhus vinge põhjatuul ja inimesed New Yorgi suurtel bulvaritel hoidsid mantlihõlmu kiivalt kinni, surusid mütsid sügavamalt pähe ja lisasid tempot. Pakane ei seganud aga maailma jazziaasta suurüritust, 31. korda toimuvat IAJE (International Assotiation Jazz Educaters) konverentsi.
Jazzipidu tõi maailma jazzipealinna üle 7000 osaleja – muusikuid, tudengeid ja õpetajaid, plaadifirmade ja pillitööstuse tegelasi, festivalide korraldajaid ja agentuure, rohkesti ajakirjanikke kogu maailmast.
Mastaapne üritus oli kordi suurem kui ajakirja JazzTimes korraldatud Convention, mida ma viimati külastasin. Enam pole toda üritust ega toimumispaika – Marylandi hotelligi, mis pühiti maamunalt koos Maailma Kaubanduskeskusega.

Kohtumispaik

IAJE konverents, mis toimub maailma erinevates jazzikeskustes on polüfunktsionaalne üritus, kus osalejail on rikas pidulaud, sest iga tund neljast päevast pakkus kümmekond erinevat üritust.
Euroopa suurte suvefestivalide keti liikmetel on traditsioon kooskõlastada just New Yorgis tähtsamad esinejad. Kohal olid nii Pori festivali peakorraldaja Jurki Kangas, Stockholmi ja Rochesteri festivalide kunstiline juht John Nugent (Jazzkaarelgi esinenud muusik) ja teised Suured Pealikud.
Rahvamöllus või kontserdisabas võis kohata ammuseid tuttavaid. Näiteks Jazzkaarel aastate eest esinenud hollandi muusikud töötavad nüüd õppejõududena mainekas North Neatherlands Ülikoolis USA-s, Ameerika lauljatar Judy Niemack õpetab Berliini ülikoolis, USA esilaulja Kurt Elling meenutas maitseelamusi Tallinnast jne.

Kontserdid

Nelja päeva jooksul võis valida saja kontserdi seast. Ülikoolide kollektiivide kõrval esines terve plejaad legendaarseid jazzitähti ja eesti kuulajailegi tuntud muusikuid. Nii laulsid eri saalides Take6, New York Voices, M-Pact ja Gold Company, kes üksteist hästi tunnevad. Vahel osalevad ühe ansambli lauljad üllatuse mõttes solistidena teise ansambli kontserdil. Kui minult küsitaks kolme suurimat muusikaelamust, siis need olid saksofonist-klarnetist Paquito D’Rivera mäng, kes esitas koos New York Voicesega muusikat brasiilia rütmidest klassikani eriliselt hingestatud filigraansusega.
Kõigi lemmik Dave Hollandi Quintet, seda nii kontsertidel kui plaadil. Tippbassist, kes aastaid rohkem teiste leival olnud, on loominguliselt tõeliselt avanenud.
Erakordne oli ka Four Brothers projekt. Meeslauljad, kes on jazzis üldse üsna haruldane nähtus, said kvartetis kokku. Kuidas neli tippu – John Hendricks, Mark Murphy, Kevin Mahagoni ja Kurt Elling – improviseerisid vaheldumisi ja üheskoos, kutsus esile 3000-pealise kuulajaskonna tõelise vaimustustormi.

Jazziauhinnad legendidele

USA kõrgeim tunnustus jazzmuusikutele on Grammyde kõrval NEA (The National Endowment for the Arts) jazziauhind. Suurel Galakontserdil, mille kandis üle ka televisioon, anti pidulikult auhinnad üle kuuele meistrile, kuid aukülaliste seas oli oma kolmkümmend jazzilegendi.
Kontserdi avakõne järel juhatati eakad muusikud eesotsas Anita O’Day, Dave Brubeki, Clark Terryga suurimat kontserdisaali poolitavasse vahekäiku, milles serva oli mul õnnestunud end istuma sättida. Nad pidid seal seisma oma tubli veerand tundi kui mitte rohkem, enne kui nad esitlemise järel oma kohtadele pääsesid. Eakaid austati küll igal sammul, kui samas selline aps! USA kõrgeima jazziauhinna pälvisid sel korral paljude kitarristide iidol ja õpetaja Jim Hall, trummar Chico Hamilton, pianist ja helilooja Herbie Hancock, helilooja-arranžeerija Luther Henderson (postuumselt), jurist Nat Hentoff ja lauljatar Nancy Wilson.

Kohtumised – Loengud

Kohtumiste teemad ulatusid seinast seina – jazziharidusest jazzi ärieduni. Tudengitele ja õppejõududele esinesid tuntud meistrid nagu Dave Liebman, Bob Mintzer, Take 6, Randy Brecker jpt.
Viimane on ka tänavuse Jazzkaare kevadiste esinejate seas. Ühel mees mehe vastu vestlusel kohtusid Harry Belafonte ja jazzitelevisiooni BET president Paxton Baker, kes silmnähtavalt pabistas, sest toimus ka teleülekanne.
Vahva oli kuulata legendi mõtteavaldusi. Säravaim kuulduist oli kümmet aktuaalset jazziteemat hõlmav duell saksofonisti-telestaari Branford Marsalise ja ajakirjanik Bob Blumenthali vahel. Teemasid käsitleti umbes kolm minutit, siis märkis kellatirin, et aeg on läbi ja teemalipik rebiti tabloolt. Rahvas möirgas naerda ja plaksutas.
Mehed valisid ka kümnest kandidaadist oma jazziplaatide Top 5-e ja põhjendasid valikut. Mõlema esiviisikusse kuulusid näiteks Dave Holland Quinteti «Extended Play» ja Dianne Reevesi «A Little Moonlight».

Tower Records

New Yorgi prestiižikaim plaadipood oli Hilton hotelli ruumides sisustanud avara müügikoha, kus müüdi vaid jazzi CD-sid ja DVD-sid. Just viimastel on ilmunud rohkesti jazziklassikute pärandit. Loodetavalt tuleb peagi täiendust ka tänastelt tegijatelt. Ostjaid ju oleks, sest plaadi ja DVD hinnavahe ei ole enam suur.
Otsima läksin poest eelkõige Randy Breckeri uut plaati «34 N Lex», mis osutus väga mõnusaks ja funk-albumiks. Langesin reklaami ohvriks ostsin veel mõned plaadid, mida jazziajakirjade viimastes numbrites enim reklaamiti – Cassandra Wilsoni «Glamour» ja Jaco Pastoriuse auks kokku kutsutud bassiorkestri plaadi.
Viimasel esines terve hulk ju Jazzkaarelgi käinud bassiste Victor Wooten, Victor Bailey, Gerald Veasley ja Richard Bona. Muide viimane esines alates 26. jaanuarist koos Mike Sterni, Bob Francescini ja Dave Weckliga klubis Iridium , mis oli kolinud Metropolitan Opera vastast 7. Avenüüle.

Näitus

Kaks päeva oli avatud väljapanek kahel korrusel. Mainekad pillifirmad demonstreerisid, tudengid aga proovisid suurt valikut jazzipille. Parim minek oli kõhnukest tüüpi (elektri)kontrabassidel. Noodid, plaadid, ajakirjad, jazzialane kirjandus pakkusid samuti huvi.
Paljud ülikoolid tutvustasid õppimisvõimalusi. Eestlastest on praegu New Yorgis jazzi õppimas Kristjan Randalu. Pedagoogid on head, väitis Kristjan ja põnevusega ootab ta ansamblitunde imehea bassisti John Patitucci juhendamisel.
Põhjamaadest osales näitusel Soome muusika infokeskus. Arvestades Eesti jazzi 2003. aasta head saaki – kümmekond jazziplaati, oleks vaata-et Eesti jazzgi võinud olla nähtav.

Aasta muusik

Ameeriklased valisid 2004. aasta muusikuks Wynton Marsalise. Ta on tuntud programmi J@LC (Jazz at Lincoln Center) kunstilise juhina, samuti oma haridusmissiooniga, suurepäraste jazzi- ja klassikasalvestistega jne.
Väidetavalt jõudis ta tal läinud aasta jooksul osaleda 450 üritusel, mis teeb oma paar iga tööpäeva kohta. Siiski leidis ta aega «Suurt Jazziasja» ajada ja saavutada toetus uue jazzisaali ja jazziklubi ehitamiseks Lincoln Center’isse sealsamas Central Parki veeres.
Uued saalid valmivad veel selle aasta sügisel. Džässiklubi hakkab nime kandma Marsalise iidoli trompetist Dizzy Gillespie järgi. Et aga 10 miljonit USA dollarit andis ehitamiseks Coca-Cola, jääb klubi nimeks nimeks ilmselt Dizzy Gillespie Coca-Cola Jazz Club. Kohmakas küll, aga muusikat see ei riku.
NYC kuulsatesse jazziklubidesse ma sel korral ei jõudnud, sest suurüritusel oli väga palju häid esinejaid. Vaid üllatustepool jäi napiks. Selleks on sobivamad üritused Tampere Jazz Happening või 17.-26. aprillini toimuv Jazzkaar.