Komfortrauschen: postrokist teknoni

28. aprill 2018
Reelika Vaiksaar

Komfortrauschen on Berliini trio, kuhu kuuluvad Laurenz Karsten, Phillip Oertel ja Tim Sarhan. Trio muusika kõlab üsnagi sarnaselt elektroonilisele DJ-setile, ent vahe on selles, et artistid ei lase muusikat arvutist, vaid kasutavad oma live’idel erinevaid muusikainstrumente. Komfortrauschen on lasknud välja kaks EP-d, millest viimane ilmus eelmisel aastal.

 

Komfortrauscheni liikmetega vestles Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.

 

Kuidas te muusikani jõudsite?

Laurenz: „Kui ma olin väike, sain ma isalt kingituseks bändi Creedence Clearwater Revival plaadi. See oli mu esimene selline kokkupuude muusikaga, kui mõtlesin, et okei, seda ma tahaks ka ise teha.“

 

Tim: „Minu lugu on üsna sarnane. Ma nägin The Beatles’i filmi „A Hard Day’s Night“. Trummarit Ringo Starri nähes mõtlesin, et ma tahan mängida ja välja näha nagu tema.
Philip: „Ma ei mänginud ühtegi instrumenti kuni 15. eluaastani. Ma olen alati armastanud muusikat kuulata, aga ma ei olnud kunagi mõelnud, et nüüd hakkan mängima. Aga kui nägin enda sõpru koolikontsertidel kitarre ja trumme mängimas, siis ma otsustasin, et tahan samuti olla osa sellest. Võtsin basskitarri, sest see oli tavaliselt instrument, mida keegi ei tahtnud rokkbändis mängida. Võtsin, hakkasin mängima ja armusin.“

 

Ja kuidas te teineteiseni jõudiste?

Philip: „Timiga kohtusime Berliinis juba siis, kui olid ettevalmistused muusikakooli sisseastumiskatseteks. Siis ma kolisin Dresdeni, et hakata seal muusikat õppima. Tim tuli aasta pärast järele. Ta helistas ja ütles, et tuleb Dresdenisse õppima ja uuris, kas ma oskan soovitada talle elukohta. Kuna mu korterist koliti just välja, siis kolis Tim sisse. Me ei mänginud eriti koos kuni 2013. aastani, mil ta hakkas mu ühes teises bändis trummariks. Mina ja Laurenz tutvusime Dresdenis. Ta alustas õpinguid samal aastal kui Tim. Aga kui rääkida Komfortrauschenist, siis Laurenz ja mina alustasime 2012. aastal koos ühe teise trummariga, aga sel hetkel ei pannud me bändile erilist rõhku. Pigem jämmisime ja tegime aeg-ajalt midagi. Kui vana trummar lahkus, palusime koheselt Timi, sest me arvasime, et ta oleks meile parim valik. Ma arvan, et meiega liitumine oli tema jaoks üsna lihtne otsus.“
Tim: „Jah, muidugi.“
Philip: „Siis ta liituski ja alates aastast 2014. oleme me bändina koos mänginud.
Laurenz: „Sel ajal oli meil palju eksperimenteerimisi. Me proovisime paljusid erinevaid stiile, free-jazz, soul, postrokk. Meile meeldis kõike proovida.“

 

Aga miks tekno?

Laurenz: „Sest mulle on alati meeldinud teknopeod ja selle muusika vibe. Võib-olla kõlab see natuke tobedalt, aga minu jaoks on oluline, et muusika oleks minu jaoks meditatiivne. Kui muusika on keerukas, siis minu jaoks on raske end selles n-ö ära kaotada. Me hakkasime seda muusikat tegema oma instrumentidega, sest meil polnud selliseid tehnoloogilisi võimalusi, mis praegu igas sülearvutis kättesaadavad on.“

 

See on teie esimene kord Eestis esineda?

Tim: „Selle bändiga on esimene kord.“

 

Mitu korda olete siin varem käinud?

Tim: „2004. aastal käisime esimest korda ühe bändiga, mis mul ja Laurenzil tol ajal oli. Eelmisel aastal mängisime Jazzkaarel ning Narvas ja Tartus IDeeJazz festivalil.“
Laurenz: „Mis on naljakas, sest selles teises bändis, kellega mängime, on meie väga lähedased sõbrad ja meie muusika on nende oma sarnane. Pärast Jazzkaart mängime koos Jordanis. Oleme nagu pere.“
Tim: „Studnitzky Quartet on selle teise bändi nimi.“

 

Komfortrauschen – mida see tähendab?

Tim: „Kui sa tahad inglise keelde seda tõlkida, siis see on comfort noise.“
Philip: Varem oli loomulik see, et kui helistasid kellelegi, siis taustal oli müra ja sa tundsid inimesega kindlat kontakti. Aga nüüd on kõik digitaalne ja kui seal ei ole audiot, siis on totaalne vaikus. Ja need firmad, kes teevad telefone ja näiteks ruutereid, otsustasid, et lisavad digitaalse heli, mis tekitab mugavama tunde kui täielik vaikus. Neid helisid kutsutakse saksa keeles Komfortrauschen. See on reaalne asi, eksisteerib päriselt.
Laurenz: „See on päris asi!“
Philip: „Aga maailm ei ole sellest väga teadlik ja me otsustasime, et võtame selle nime, kuna see kõlab tehniliselt ja natuke nohiklikult.“
Tim: „Ja on saksakeelne.“

 

Te esinesite eile Jazzkaarel. Kuidas teil läks?

Tim: „Väga hästi. Meil oli väga hea heli ja imeilus publik, kes hakkas alates esimesest loost kohe tantsima. Kõik oli väga hästi ettevalmistatud ja lausa imeline oli mängida.“
Philip: „Publik võttis meid koheselt hästi vastu ja oli väga lahke.“

 

Kui te välismaal esinete, on teil olnud vahel hirm, et rahvast ei tule?

Laurenz: „Ikka. See on alati võimalus.“
Philip: „See sõltub muidugi ka üritusest. Suurtel ja tuntud festivalidel, nagu näiteks Jazzkaarel, pole mul kunagi olnud hirmu, et kedagi ei tule kohale. Aga kui mängid klubides, siis on juhtunud, et väga palju inimesi pole.“
Tim: „Või linnades, kus pole varem mänginud. See on natuke hirmutav.“
Laurenz: „Aga lõppude lõpuks kui kontserdil on ka ainult 20 inimest, võib see siiski olla väga lahe pidu. See oleneb vibe’st. Kui oldakse kurvad ja pole õiget energiat, siis ei ole ka hea pidu. Aga kui publikus on inimesed, kes reaalselt tulid pidutsema, siis on see väga tore. Asi pole kvantiteedis, vaid ikka kvaliteedis.“

 

Mida te siis teete, kui te pole kolmekesi ühes ruumis kitarride ja trummide taga? Mis on teie hobid või mida meeldib teile vabal ajal teha?

Philip: „Mulle meeldib kokata ja sporti teha.“
Laurenz: „Mulle meeldib ka kokata, aga ma pole selles nii hea. Kinos meeldib ka käia. Aga meil ei ole tegelikult nii palju seda vaba aega. Minu jaoks on muusika tegemine kõige lõbusam asi, mida teha.“

 

Muusika tegemine on teie põhitöö?

Laurenz: „Jah.“
Philip: „See ongi töö meie jaoks. Lisaks sellele peame veel näiteks õpetama. See on asi, mida me teeme, et elatist teenida.“

 

Õpetate kuskil Berliinis?

Philip: „Jah. Laurenz õpetab Dresdenis.“
Laurenz: „Jah. Mul on mõned päevad, millal õpetan. Ülejäänud päevadel mängin ja harjutan kontsertideks.“
Philip: „Ja tegelikult me kõik mängime vähemalt veel ühes bändis. Aga see on meie põhiline bänd.“

 

Kas on raske end bändi ja muu elu vahel jagada?

Tim: „On küll.“
Philip: „Üritan õpetamiseks jätta esmaspäeva, teisipäeva ja vahel ka kolmapäeva. Bändiga mängime neljapäeviti või nädalavahetuseti, seega need kaks asja ei sega üksteist. Meil pole ka mitmenädalasi tuure, kus üldse puhata ei saaks. Vahepeal on keeruline ennast lihtsalt mitme bändi vahel jagada.“
Laurenz: „Meil kõigil on n-ö list, kus on meie prioriteedid kirjas. Muidugi on kõigil vaja elatist teenida, aga me ikkagi üritame keskenduda sellele bändile nii palju kui võimalik.“

 

Millised on teie unistused, kuhu te tahate selle trioga välja jõuda?

Tim: „Ma arvan, et unistuseks on teha ainult bändiga muusikat, mängida igal pool üle maailma ja müüa plaate.“

Philip: „Teenida elatist ainult selle bändiga mängides. Anda aastas vähemalt 50 kontserti ja investeerida rohkem enda aega muusikasse, selle kirjutamisse ning salvestamisse. See oleks tore.“

 

KOMFORTRAUSCHEN (Saksamaa)

25. aprill, Punane Maja

 

Koosseis: Laurenz Karsten – kitarr

Phillip Oertel – bass

Tim Sarhan – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!