Kristjan Randalu metafooridega täidetud muusika

29. aprill 2017
Helle Ly Tomberg

Kristjan Randalu on kindlasti üks säravamaid staare praeguses Eesti jazzimaailmas. Sellest andis tunnustust kiiresti täitunud sumisev saal ning juba esimesed klaverilöögid paljastasid lavatalendi tohutu enesekindluse ja mängurõõmu. Bändi lavaline osavus sisendas positiivseid emotsioone. Asjakohaselt mõjus see, kuidas Randalu ise mainis, et ühiskonnas on nii palju negatiivset, aga just muusika on see, mis teeb head ja ühendab erinevaid inimesi. Metropoliitse bändina on nad ise muidugi etalonnäiteks. Kuigi võiks arvata, et bändi koostöö võib vahel takerduda selle taha, et üheskoos musitseerimise staaž on väga erinev, suutis Randalu väga edukalt otse vastupidist tõestada. Nimelt oli laval olnud klarnetisti ja trummimängijaga esmakordse koosmängu vaheks lausa 27 aastat. Aga kui vaadata seda kollektiivi mitte kui bändi, vaid kui individuaalsete oskuste kohtumispaika, sujus kokkumäng ideaalselt.

 

Kui konkreetsemalt lugudele keskenduda, hakkasid nendest välja joonistuma natuke eskapistlikud ja eklektilised meeleolud, justkui teekond, mille Randalu kutsus läbi käima. Saadud elamus on lausa nii suur, et paremini hoomamiseks võtan kõik osade kaupa läbi.

 

Esimene lugu „Misanthropy“ tiris publiku mõtetest välja ja vedas tähelepanukanali hoopis endale. Loosse mahtus nii palju emotsioone, rahulikust sillerdavast palast improvisatsioonilise kaoseni klaveril ja kitarril. Tulemus oligi küllaltki misantroopne – tunnete virvarris selgusele jõudmiseks oli vaja jõuda õigesse keskendunud meeleollu, eralduda argipäevast ja muust maailmast, muutuda pisut eraklikuks. Järgmiseks looks olnud „Crossing“ oli juba teps teisest tämbrist, oluliselt dramaatilisema ja süngema kõlaga, kohati tulid sisse isegi orientaalsed tõuked kitarril ja kontrabassil, kohati muutus lugu rokkballaadilikuks ja klarneti kaikuv viis viis kaugustesse. Sellele järgnes improvisatsiooniline hüplemine, nii et võib-olla sobilikult oli järgnev „Uhrspiel“ sujuv, õrnal aasal ringi tatsuv ja meloodiline. Isegi natuke hõljuv ja ilutsev, kuid veidi oli sealgi märgata ärevusenooti.

 

Hoopis teistsuguse iseloomuga vahepalaks oli „Into the Flood“, kus segunesid elektroonika ja klassika, binaarkood ja klaver. Edasi: mänglev duett Randalu klaveri ja Nguyên Lê kitarriefektide vahel, tulemuseks harmooniline kokkukõla – kaugustesse kaikuv kitarriefekt kui katkestatud igavikulisus, mängiti kajade ja minimaalsusega. Loo äärmuslikud helid andsid samas tunda, et rahu pole koht, kuhu jääda pidama.

 

Pärast eelmist mehhaanilist vahepala löödi „Divergence’iga“ rütm taas sisse, lugu algas improvisatsioonilise klaverisoologa, mis teiste pillide monotoonse rütmi kõrval mõjus elustamisena. Järgemisi tuli elu sisse kitarrile, siis klarnetile, trummidele, kontrabassile, ja lõpuks olidki rollid täielikult vahetunud, klaver omandanud ühtlase rütmi ja kaos mujal.

 

„Valse hésitante“ mõjus valus-magusa ja õrnana. Tegu oli tohutult emotsionaalse looga, kus kõlas peamiselt õrn habras klaver, millele andis sumedust Kinan Azmehi klarneti tuhm kõla. Melanhoolne viis oli justkui meenutus millestki halvast. Randalu viis radadele, mille puhul ta ka ise ei teadnud, kas tahab neile minna. Ja see oli ilus. Limes Occidentalis lõpetas samas palju optimistlikuma tooniga, oli hoogne ja elav. Tundus, et Randalule on meelsam siiski positiivsus.

 

Tundsin selle kontserdi jooksul tohutult palju erinevaid tundeid. Igal lool oli metafoorsete tõlgenduste võimalus nii suur, et vajaks veelgi põhjalikumat läbimõtlemist. Limes Occidentalis pakkus tõeliselt suure muusikaelamuse.

 

KRISTJAN RANDALU LIMES OCCIDENTALIS (Eesti-Saksamaa-Prantsusmaa-Kreeka-Süüria)

26. aprillil 2017 Vabal Laval

 

Koosseis:
Kristjan Randalu – klaver
Nguyên Lê – kitarr
Kinan Azmeh – klarnet
Petros Klampanis – kontrabass
Bodek Janke – trummid ja löökpillid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.