Briti bänd Portico Quartet alustas oma kontserti Merepaviljonis sõnagi lausumata. Nad lasid esimesest hetkest peale instrumentaal-loomingul enda eest rääkida ning ei pidanud kuni viimase looni oluliseks sõnadega olustikku lõhkuda.
Merepaviljonis seistes ja ringi vaadates oli tuntav, et iga kohalviibija elab seda täiesti omamoodi läbi. Oli neid, keda helilooming endaga kaasa viis – tõmbas, tõukas, keerutas ja lennutas. Kindlasti oli ka neid, kes jälgisid toimuvat lihtsalt kõrvalt ning sellisel juhul võis laval toimuv helide kaosena mõjuda.
Portico Quarteti senine teekond ja olemus toetab kontserdil kogetut. Nad alustasid tegevust 2005. aasta paiku, improviseerides Londonis Thamesi jõe lõunakalda tänavatel. Seal kogusid nad möödujate seas kiiresti populaarsust ning 2007. aastal allkirjastati esimene plaadileping. Kokku on välja antud kolm täiesti isemoodi plaati. Bändi puhul ei saa kindlasti rääkida enda kordamisest, sest nad on iga plaadiga piire aina kaugemale lükanud. Saksofonist Jack Wyllie on ühes intervjuus öelnud, et nende žanrimääratlus on post-jazzilik ja eesmärgiks on heli pidevalt arenemises hoida. Kui teha kõigist teistest midagi erinevat, ei saa keegi sind su oma mängus võita. See on poistel tõesti õnnestunud, kuna teist nendesarnast bändi on hetkel raske leida. Esimesel kahel tugevate jazzisugemetega plaadil on lood sisse mängitud peamiselt kontrabassil, saksofonil ja trummidel. Trummidest rääkides, Portico Quarteti trump, mis neid kindlalt teistest eristab, on kosmoslaeva välimusega hang-trummide komplekt. See suhteliselt uus instrument (leiutatud 2000. aastal), annab loomingule kordumatu sound’i. Bändi üks suurimaid hirme on mõne hang-trummi kaotamine, kuna sellised nagu nemad kasutavad, pole enam tootmises, instrumente saab osta vaid Bernist Šveitsis ning ootenimekiri on tohutult pikk. Hoides heli pidevas arenemises, on bändi kolmandal, omanimelisel plaadil fookus hang-trummide kõrval kandunud ka elektroonikale. Harilikule kontrabassile lisaks on kasutusele tulnud elektriline kontrabass, saksofoni- ja trummisämpelid ning rohkelt muid kirjeldamatuid efekte.
Eile olid poisid laval tõesti omavahel juhtmetega ühendatud, nii otseses kui kaudses mõttes. Kontserti kuulates tabasin end mõttelt, et nende kohta oleks sõna „bänd“ asemel õigem öelda „kontseptsioon“ – ühtmoodi arusaamade ja lähenemiste süsteem. Nad ei tegele meelelahutusega, ei tee show’d, vaid annavad muusikale laval elu ja see hakkab omasoodu arenema. Pole vaja piiritleda ega defineerida, tuleb hoida oma meeled avatuna, siis saab suurepärase kogemuse osaliseks.
Kontserdil esitati viimase albumi lugusid. Allveekogemuse laadse sissejuhatuse järel oli aeg publikule tuttava loo „Ruins“ käes, millele lükkas sämpeldamine hoogu aina juurde. Seejärel kuulsime mitut rahulikumat meloodilise, ujuva saksofoni domineeritud lugu. Soovi korral oli võimalus keskenduda nii erinevatele instrumentidele kui tervikule, kihthaaval avanesid järjest uued muusikatasandid. See andis kuulajale võimaluse oma kujutluses helidega mängida. Hang-trumm kerkis esile kontserdi keskel. Pärast psühhedeelsusse kalduvaid elektroonilisi keerdkäike hakkasid kaugusest kostma puhtad ja helged helid, mis oli otsekui Kreeka jumalanna saabumine pimeduse ja kaose keskele. Saalisviibijate tõsistel nägudel oli märgata selginemist ja ergastumist. Need, kes tulid kontserdilt otsima kvarteti esimesi albumeid iseloomustavat kergust ja akustilisemat kogemust, võisid küll üllatuda, ent õhus oli siiski tunda üleüldist uuendusmeelsust. Muusika, jazz on pidevas arenemises ning sellega koos lendu tõusmine on täiesti võimalik, kui vaid oskame kindlast jalgealgusest lahti lasta.
Portico Quartet
25. aprillil 2014 kell 22.00 Merepaviljonis
Koosseis:
Duncan Bellamy – trummid, elektroonika
Jack Wyllie – saksofonid, elektroonika
Milo Fitzpatrick – bass, elektroonika
Keir Vine – hang-trumm, klahvpillid