Landgren tahab Eestisse tagasi

01. mai 2014
Külli Haav

Jazzkaar on selleks korraks möödas, alles on aga salvestused ja mälestused kontsertidest. Nagu ka küsimustest, millele Nils Landgren seljavaluga maadeldes ja üsna vahetult enne Merepaviljoni lavale minekut vastused andis.

Mis helistikus sulle kõige rohkem mängida meeldib?
„Ükskõik millises! Elu helistikus! Mulle meeldib mängida d-minooris, e-, g- ja a-minooris – kõigis neis „kitarristide helistikes“, milles ühelegi trombonistile mängida ei meeldi. F ja C-bemoll ja kõik muud meeldivad ka!“

Miks sa teed seda, mida teed?
„Sellepärast, et ma armastan seda ega kujuta midagi muud ette. Võime muusikat teha on fantastiline anne. Mina olen huvitatud oma tööst, inimesed minu kuulamisest – ja kuni see nii on, siis jätkan!

Kuidas tekkis esimene äratundmine, et muusika on just see, mida tahad teha? Kas vanemad käskisid?
„Ei, ei. Mu vanemat venda sunniti lapsena trompetit mängima ja see ei töötanud, ta lõpetas. Mind ja mu keskmist venda ei sunnitud, võisime ise valida, ja meist mõlemast saidki muusikud. See sündis vabast tahtest. Mu isa tahtis ja lootis, et saaksin muusikuks, ema aga soovis, et saaksin hambaarstiks, kuna nad teenivad palju. Alustasin kuueaastaselt trummimänguga ja kolmeteistkümneselt proovisin trombooni; kuueteistkümneselt teadsin, et tahan saada professionaaliks nii kiiresti kui võimalik ja üheksateistkümneselt teenisingi juba sellega leiba. Kord proovisin ka instrumentide parandajaks saada, kuid töökohta mulle õnneks ei leidunud ja nii jäin oma pilli juurde. Muusika ei ole vaid mu töö, see on mu elu.“

Kuidas kohtusid oma bändiga – selle koosseisuga, kellega täna mängite?
„JazzBaltica Ensemble’i kohta võib öelda ka, et see on uus – bänd on osa samanimelisest Saksamaa jazzfestivalist, mille eest ma vastutan. Festival toimub alates 1991. aastast ja olen algusest peale seal osalenud, viimased kolm aastat festivali juhina. Mina panin ansambli kokku ja olen selle ülevaataja, kuid ise tavaliselt ei mängi. Täna on erand, kuna meil on see suurepärane võimalus esineda Tallinnas Jazzkaarel. Bändis mängib ka üks eestlane – Raivo Tafenau. Ta on suurepärane muusik, teadsin seda juba varem ning kutsusin ta koosseisu, ta võtab koos meiega osa ka Saksamaa festivalist. Kõik meie muusikud on pärit Läänemere-äärsetest maadest: Taanist, Soomest, Rootsist, Saksamaalt… Kõik on head muusikud, huumorisoonega ning väga mitmekülgsed.“
 
Mida ootad publikult nüüd, enne lavaleminekut?
„Ei tea, ei pane praegu suuri ootusi, sest need võivad alt vedada. Näis, mis juhtub. Jazzipubliku seas on kõiki – inimesi vanuses 2–92, naisi, mehi, erineva sotsiaalse taustaga rahvast. Loodan, et publik suhtleb meiega ja meie publikuga – siis on kõik tore. Ma pole siin mänginud 1998. aastast saadik, tol korral olin Jazzkaare raames Viru hotelli ööklubi laval.“
 
Pärast kontserti püüdsin Landgreni korraks autogrammitahtjate ja fotograafide vahelt kinni: oli Eesti publik normaalne?
„Ei, ei olnud normaalsed, nad olid väga head! Iga kultuur on erinev, kuid reageerib vastavalt sellele, kuidas mängime. Kui mängime hästi, on reaktsioon hea, ja vastupidi. Olen väga õnnelik, sest rahvas tuli meiega kaasa. Loodan, et kõikidele meeldis ja saan siia tagasi tulla.“

NILS LANDGREN & JAZZBALTICA ENSEMBLE
24. aprillil 2014 kell 18 Merepaviljonis

Koosseis:

Nils Landgren – tromboon, vokaal
Raivo Tafenau – saksofon
Verneri Pohjola – trompet
Janning Trumann – tromboon
Sandra Hempel – kitarr
Eva Kruse – bass
Lisbeth Diers – löökpillid ja vokaal
Anders Kjellberg – trummid