Tallinnas käinud briti elektroonilise muusika erksaim kuju Matthew Herbert jagas mõtteid elust ja viimasest projektist “Plat Du Jour” Jazzkaare veebitoimetusega.
5. märtsil esines Tallinnas Sakala keskuses briti elektroonilise muusika erksaim kuju Matthew Herbert, kelle provokatiivsed showd nihutavad arusaama muusikastiilide kokkusobimisest. Mõtteid elust ja muusikast jagas ta ka Jazzkaare veebitoimetusega. Kontsert toimus üritustesarja Jazz´n Motion raames.
Herbertlikult omanäolisel kombel saavad kokku vana ja uus – traditsiooniline svingiv big band ja ultramoodsate tehnoloogiliste vahenditega loodavad kõlapildid. Selle juurde ka teravalt kriitlilisi päevapoliitilisi alatoone. Kohustuslikuks elemendiks laval on ka suur ekraan, kuhu manatakse muusikale aktsente lisavaid pildijutustusi. Ühtaegu turvaliselt tuttav, teisalt aga piisavalt nihkes, et kuulajat üllatada ja toimunu üle mõtlema panna.
Sakala suure saali laval mängitakse väga kõrgel profitasemel big bandi muusikat, kus meeldejäävaid kauneid, vahel melanhoolsevõitugi meloodiakeerutusi. Matthew Herbert saabub meile jazzorkestriga, mis koosneb briti tugevaimatest jazzijõududest. Solistina lisab värve Herberti kauaaegne lavakaaslane Dani Siciliano.
Matthew Herberti jaoks on orkestri, elektroonika ja visuaalefektideristamine sedavõrd ahvatlev, et iga tema ülesastumine on sündmus. Tema projektid on nõudlikud ja ettevalmistus ajamahukas, mistõttu näeb neid harva. 2002. a loodud big band on esinenud samal kontserdil Björkiga Hollywood Bowlis, Pariisis Pompidou keskuses, Londonis Queen Elisabeth Hallis ja veel üksikutes mainekates kontserdisaalides ja dzhässifestivalidel. Muusikakriitikud lähevad tema kontserdile isegi siis, kui stiil ei pruugi meeldida – huvitab, millega mees üllatab.
Klubimuusika innovaator ja sämplivõlur, öeldakse Matthew Herberti kohta sageli. Ta sünteesib kõlaefekte kõigest, mis meid igapäevaselt ümbritseb ning lisab needsamad kriginad-sahinad muusikale, mida hetkel orkester mängib. Eks oma pitser Herberti elektroonikahuvi tekkes on ka isal, kes 30 aastat BBCs helirezhissöörina töötas. Enesestmõistetavalt kaasab Herbert sämplite tekitamisse lavalolijad ja publiku. Ta annab uue tähenduse nii telefoniraamatute kukkumisele kui ajalehe krabinale kui printerist tulevale paberile, vee solinale või aplausile.
2004. aasta novembris esitles Matthew Herbert Londoni jazzifestivalil uut projekti „Plat du Jour”, mis protestib supermarketite ja rämpstoidu pealetungi vastu. Kontserdisaalis sündis intrigeeriv etendus, mille tarbeks oli lavale ehitatud mugav köök ning suurel ekraanil näidati kontrastina kõhedust tekitavaid pilte ebatervislikust toidust. Londoni tippkokk küpsetas imehästi lõhnavat rooga. Visuaalseid kontraste ilmestas ligi 10liikmeline bänd, kes Herberti juhtimisel vürtsitas laval toimuvat kummastavate ja kohati võikalt kõlavate sämplitega.
Vahetult pärast igati õnnestunud maailmaesiettekannet jagas Herbert mõtteid ka Jazzkaare veebitoimetusega:
Minu showd ei tähenda minu jaoks lihtsalt muusikat. See tähendab kõiki inimesi, kes sellest osa saavad. Minu ambitsioon on iga showga luua midagi, mida inimesed peavad tajuma nii muusikaliselt kui ka visuaalselt. Ilmselt peaks seda isegi mitu korda nägema, et märgata kõiki nüansse, mis laval toimub. Mõnikord muidugi inimsed ei talu näha tegelikkust. Seesama häda on ka maailma ja ühiskonnaga – me ei kannata tõega silmitsi olemist.
Hea muusik on justkui hea kokk. Muusika on tegelikult viis, kuidas organiseerida helisid. Ja kuidas sa seda heli organiseerid, räägib väga palju sinu kohta maailmale. Kui sa kasutad vaid elektrikitarri, trummi ja bassi, siis see näitab, et sinu maailm ei erine 1960ndate ajajärgust.
Kui reageerib kasvõi üksinimene, on juba hästi. Oluline on inimesi kannustada, esitada neile väljakutse. See kannustab ka mind. Minu esimene kohustus on innustada iseennast, vaid seeläbi innustan teisi. Mõnikord inimesed ei taha, et neid innustataks. Nad ei saa tunnistada, et neid paneb teema mõtlema. Inimesed ei viitsi, tegelikult isegi ei taha mõelda.
Sämplid sünnivad elust enesest. Mäletan väga selgelt sämplit, mille jaoks läksime jäätmekäitlasse. Sealne masinate müra kõlas nagu vaala huiked ja -laul. Teise kummastava kogemuse sain, kui valmistasime tõeliselt odavat ja ebatervislikku hommikueinet ning see hakkas pannil kaeblikult vinguma. See oli väga eriline. Hullumeelsed kajad.
Erinevad hääled võivad olla ikka tõeliselt kreisid. Näiteks kui kuulata, milline hääl tekib, kui nuga läbistab leiva. Hull hääl.
Mida võiks ümbritsevad inimesed minust mõelda? Sõltub väga inimestest, kui palju nad mind tunnevad. Olen teatud mõttes väga raske tüüp. Inimesed, kes mind teavad juba mõnda aega, hindavad mind loodetavasti ettearvamatuks. Mida ma järgmisena ette võtan? Mis stiilis muusika järgmisena ette jääb? See ilmselt on esmareaktsioon, sest ma ei ole inimene, kes terve elu mängib sama hittlugu. Mul peab alati olema 3-4 projekti paralleelselt käsil. Vajan erinevaid asju, et need mu ärkvel hoiaksid ja takistaksid muutumast kitsarinnaliseks.
Publik peab teadma, et olen neile lojaalne. Iga kord, kui teen uue plaadi, on mul ka uus publik vallutada. Big band oli jazzi ja isegi nagu akadeemilisele publikule, Plat du Jour´iga on publik hoopis teine. Raskeks teeb uue publiku võitmise see, et ma ei tohi hüljata ka oma eelmist publikut.
Mind kurvastab ühiskonna isekus. Igaüks kujutab ette, et kõik peab käima just tema tahtmise järgi. Samas kui sulle on antud hääl ja võimalus peegeldada, mida sa näed ja kuidas võiks see olla, siis on sul kohustus öelda.
Inimesed on nii irdunud väliskeskkonnast. Me isegi ei tea, kust tulevad need asjad, mis meid ümbritsevad. Maailmas on suur tühimik, mis teadmiste ja kogemuste asemel on täidetud näiteks McDonaldsi reklaamiga, ahnuse ja veelkord ahnusega. Ja inimesed arvavad, et see on normaalne. Aga see ei ole normaalne, sest ahnus põhineb teiste inimeste kannatustel.
Mida aeg edasi, seda rohkem end juhina tunnen. Eelkõige vast seepärast, et olen ka plaadifirma Accidental Records boss ja me tegeleme teiste muusikutega. Tunnen end väljavalituna, kuna mul on visioon, kuidas me võiksime maailmas elada, kuidas meie elu võiks olla praegusest erinev ja parem. Aga visioon üksi ei tee mind veel unikaalseks. Paljudel inimestel on visioon. Mina aga olen sellele pühendunud. Mida selgem visioon, seda lähemale ma jõuan viisile, et seda teistelegi ühemõtteliselt edasi anda. Seda enam ma isikuna haihtun, sest minu visioon on juba nendes inimestes, kellega koos tegutsen.
Bändide kõige suurem probleem on see, et kõik tahavad olla staarid. Näiteks big bandis võiksin rahulikult mängida kasvõi kolmandat saksofoni. Samas ei oska ma mängida trompetit ja seepärast vajan eriti head trompetimängijat. Ma ei saa üksi ehitada maja. Mul on vaja kedagi, kes teeks tellised. Me vajame üksteist.
Isiklikes muusikaprojektides olen kindlasti juhirollis. Osalised aga peavad kindlasti olema teemast huvitatud. Ühtpidi on neil oma kindlad rollid mängida. Teisalt on see tõeline community, sest juba üksnes sämplimisega on seotud väga palju inimesi. Alge saab idee siiski minust ja mul peab olema kontroll.
Tehnoloogia areng tekitab hoopis segadust, isegi taandarengut. Kogu aeg töötatakse välja uusi trummimasinaid. Võid osta programmeerimismasina, kuhu on programmeeritud vist kõik rütmikombinatsioonid, mida me oleme kuulnud aastate jooksul juba miljoneid kordi. Miks peab neid helisid tekitama masinatega? Muusika ajalugu jääb mõnes mõttes kängu, sest korratakse neid võtteid, mida on juba ammusest ajast tehtud.
Ka sämpleid on kasutatud juba 20-25 aastat. Praegu eksisteerib palju softe, mis võivad sämplite töö meie eest ära teha. Neis aga puudub tegelik elu. See kõik on üks suur osa Lääne tsivilisatsiooni kokkuvarisemisest millekski triviaalseks.
Mulle meeldis viimane Tom Waitsi plaat. Tom Waits on alati hea.
Olen väga pettunud paljuski, mis muusikas praegu toimub, sest enam ei toimu arengut. Erinevatel ajastutel kasutati muusikas palju metafoore. See tegi muusika mitmeplaaniliseks ja huvitavaks. 1930ndatel kirjutati palju armastusest, sest ei saadud rääkida poliitikast. Nüüd aga, olge lahked – kui mitu korda päevas me suudame kuulata laulu sellest, kuidas Britney Spearsil läheb boyfriendiga? See on absolutselt rumal. Kas maailmas enam tõesti midagi muud ei toimu? Muusikul on võimas ühiskondlik hääletoru, kuid tihti ei olegi muusikul midagi öelda.
Inspiratsioon tuleb elust enesest. Viimasel viiel aastal on vähemalt Suurbritannias märgata tõsist supermarketite ülemvõimu. Supermarketid kolivad juba ka linnast välja, väikelinnadesse. Need tõrjuvad kohalikud poed välja. Supermarketid võtavad väiksema kuju ja imbuvad kõikjale. Kaob mitmekesisus ja valikuvõimalus, mis on kohaliku teadvuse ja traditsiooni, kohaliku kultuuri surm. Tegelikult ka toidu kui keskkonna peegelpildi surm.
Plat du Jour on pidevas arengus ja täienemises. Ehk saab plaadi valmis kevadeks. Live-show´na võib see areneda mitmes erinevas suunas. Iial ei tea, kuhu see jõuab. Mõnes mõttes sarnaneb see big bandi projektiga – me ei teinud kordagi proovi enne esinemist. Meil ei olnudki võimalik arendada uusi ideid bändiga koos, sest ideede vormimine ja üksteisemõistmine tekib väga aeglaselt.
Ka toit on suur osa meie väljendusviisist. Sellega väljendame oma sisemist kultuuri. Üksnes fakt, et meil on nii palju pudelisse villitud vett näitab, et inimesed ei saa usaldada kraanivett. See aga tähendab, et rahvas ei usalda valitsust ja võimu.
Püüan süüa võimalikult orgaanilist toitu. Olen juba pikka aega lugenud toitudest väga põhjalikult ja tean üsna täpselt, mis läheb ühe või teise toidu sisse. Suhtun väga teadlikult brändidesse, kelle tooteid söön. Tean, kust tuleb juurvili, mida söön. Olen toidu valimises juba päris terane. Mulle meeldib, kui supermarketis või turul saab valida, kas võtta maisi, mis tuuakse Taist või kuskilt lähemalt.
Briti võimude häda on see, et meilt nõutakse valikute tegemist. Miks me peame sööma puuvilja, mis tuleb Taimaalt? Miks mitte seda, mis on kodumaine? Toitu valides tuleb alati teha kompromisse, juhul kui ei kasvata ise oma toitu.