„Me kõik oleme need“

28. detsember 2016
Liina HInts

Avameloodia rabab oma siirusega, keskmäng lööb ekstaatilise, suisa hoomamatu energiaga, lõpulugu toob suule naeratuse ja silma helge nostalgiapisara – Bowie-suguse imeeluka järeleaimamine pole ülesanne kergete killast, ent selle mehe suust kõlavad Bowie meloodiad seesugustena, nagu ta neisse sündinud oleks. Kontserdiga „Tribute to David Bowie“ jätavad Marten Kuningas ja tema bänd Eesti kontserdimaastikule maha märgi, mis jääb siinmail veel pikaks ajaks meenutama üht viimaste aastate fenomenaalsemat tribüütkontserti.

 

Kõigist võimalikest maailmadest maandub see unenäoline sulam iseendast ja Bowiest just siia, kesk viit virtuoosset noormuusikut, kes ise mitte vähimalgi määral meie aegade ühe suurima popikooniga ei sarnane. Kui tulede sära kustub ja saalisolijate hääled sosinaks vaibuvad, algab stardiloendus. Neli, kolm, kaks, üks – start! Ennenägematu kosmoselaev kogub kiirust, sööstes otse üles, kuninglik tulejutt tema taga viimaseid päiksekiiri neelates vaimustunult aplodeerimas. Ekstaatiliselt teekonnalt unenäomaailma ei lasta kellelgi ükskõiksena lahkuda, õigupoolest ei ole see isegi võimalik: see teekond haarab endasse, lummab oma peaaegu et võõrastava tuttavusega ja põimub erakordse energiana ümber kuulaja jäsemete, neid kasvõi vastu tema tahtmist mänguliselt liikuma pannes. Sihtpunkt ei tundu enam oluline.

 

Stardihetkel kaiguvad läbi õhu esimesed noodid nii kummastavalt südamelähedasest meloodiast ja kõik kahtlused edasise osas kaovad – Marten Kuninga suu laulab Bowie enda häälega, kutsudes kord vaikselt, kord valjult major Tomi. Lugu, mis aitas paljudel üle elada staari surma, kogub jõudsalt tuure, demonstreerides kollektiivi äärmist meisterlikkust ja tehes seda sealjuures kadestusväärse kergusega. Nad otsivad paralleele, ent ei püüa sarnaneda. Südamete võitmiseks piisab iseendaks jäämisest: see on suurim austusavaldus, mida Marten Kuningas ja tema bänd saaksid Bowiele teha, sest ehkki nende lugude esitus on kahtlema omapärane ja originaalist võrdlemisi erinev, väreleb igas noodis kume, au andev kõla. Siiski tuleb tõdeda, et Kuningal endal on muusikaikooniga nii mõndagi ühist: Bowie, kes sai oma sagedaste ümberkehastumiste tõttu tuntuks kui muusikamaailma osavaim kameeleon, evis hoomamatut lavaenergiat, mis silmipimestava uhkusega märkamatuks ei saanud jääda. Kuningas, kes küll välisilmele vähem rõhku paneb, on nii mõneski mõttes ekstsentriline kuju, mistõttu ei teki tal mingit raskust staarile omase lavalise liikumise jäljendamisel – ta teeb seda märkamatu osavusega, sealjuures samalaadset ülienergiat publikuga jagades.

 

Kui kosmoselaev peatub ja tulejutt tema taga nõrgaks kumaks hääbub, on aeg laevalt maha astuda. Järsku aga leiab laev üles oma viimased jõuvarud: tuleleegid löövad taas lõkendama ja rakett teeb oma viimase, suurepärase sööstu tähtede poole. Kuningas teatab vaikselt: „Me kõik olemegi need.“ Pärast paari pikka hetke jõuab kõrvu „Heroes“. Kõrvulukustava ovatsiooniga astutakse kosmoselaevalt maha maailmas, mis justkui oleks seesama meile tuttav koht. Midagi on siiski muutunud: Marten Kuningas ja tema bänd kinnitasid, et me kõik oleme kangelased, olgugi et vahel ainult üheks päevaks. Ääretu energia ja tegutsemistahe ei vaibu ka siis, kui tuled kontserdisaalis kustuvad ja rahvas lahkub; „Me kõik oleme need“ jääb südamele meelde veel kauaks.

 

MARTEN KUNINGAS & BAND „Tribute to David Bowie“
8. detsembril 2016 Vene kultuurikeskuses

Koosseis:
Marten Kuningas – vokaal, kitarr
Raul Ojamaa – kitarr
Erik Pärnoja – kitarr
Tarvi Kull – klahvpillid
Peedu Kass – bass
Kristjan Kallas – trummid

Vaata kontserdi fotosid siit.