Miles Griffith armastab klarnetit ja klaverit

12. juuni 2004

Tallinnasse jõudis USA jazzvokalist Miles Griffith, kes rääkis Anne Ermile, miks otsus hakata lauljaks on tema jaoks ainuõige.

Tallinnasse jõudis USA jazzvokalist Miles Griffit, kes koos Ewert Sundja, Sergei Manukjani ja Intars Busulisega esineb kolmapäeval Estonia kontserdisaalis. Lauljad pühendavad mitmed laulud Ray Charles mälestusele.

Miles Griffith kuulub USA jazzilauljate põlvkonda, kes teevad ilma 1990. aastatest nagu Kevin Mahagoni, Kurt Elling, J.D. Walter, Allan Harris, Giacomo Gates ja Lou Lanza.
Muusikat õppis Griffith Long Islandi ülikoolis (1988-1991) ja Queensi kolledžis (1993-1995), kus ta omandas magistrikraadi jazzlaulus. Praegu on Griffith tegev nii kontserdilavadel, stuudios kui ka vokaalimprovisatsiooni pedagoogina. Tal on suur hääleulatus ja kui ta skätib, siis kasutab ta väga laia vokaaltehnilist võtete arsenali. Öeldakse, et Griffith laulab kogu kehaga. Ta on julge eksperimenteeriv improviseerija ja kuigi ta stiil on põhiolemuselt tavatult intensiivne, oskab ta ballaade esitada vägagi tundeliselt ja õrnalt. Griffit laulab jazziklassikat ja oma muusikat.

1998. aastal ilmus Griffiti sooloalbum “Spiritual Freedom”, mis sai kriitikute kiituse osaliseks. 2002 aastal salvestas ta koos iisraelist pärit lauljatari Vered Dekeliga vokaalduettide plaadi “Expanded Interpretations” ja 2003. aastal Tony Pancella Trioga plaadi “I Found You”.

Anne Erm küsitles esmaspäeva pärastlõunal Tallinna saabunud lauljat.

Kas Teie peres on muusikuid rohkem kui sina?
Meil on lausa muusikute pere. Mu isa ja ema on muusikuid, tädi on calypsolauljana tuntud Ameerikas ja Euroopas. Et nii vanemad kui tädi tulid New Yorki Trinidadist, siis on mõistetav, et kariibimere muusika on meile väga armas. Meie pere viiest vennast on kolm nooremat, kelle hulka ka mina kuulun, muusikud. Mervin and Michael on professionaalsed gospelmuusikud.

Kas ise laulad ka calypsot ja gospelit?
Kui vaja, siis muidugi, aga jazz pakub suuremat rahuldust.

Millal alustasid lauljakarjääri?
Laulnud olen nõnda kaua, kui end mäletan. Harlemi Poistekoor oli minu jaoks oluline, esinesime sellega mitmel pool Ameerikas. Meelde on jäänud laulmine Paul Simoni biograafilises filmis “One Trick Pony”, olin siis üheksa aastane. Teenagerina pidasin end juba tegijaks, esinesin kolledži ansamblitega, kuid soolokarjääri alustasin pärast kõrgkooli lõpetamist.

Sind on kutsunud kontsertidele ja stuudiosse osalema mitmedki staarid. Mida see koostöö sulle on andnud?
Nad on põnevad isiksused. Kõik nad soovisid saavutada parimat resultaati – James Williams, John Hendricks, Max Roach jpt, kuid erilise töökuse ja nõudlikkusega paistis silma Wynton Marsalis. Tema 27-osalises süidis “Blood on the Fields” olime koos Cassandra Wilsoni ja John Hendricksiga solistid. Marsalis ise juhatas Lincoln Centeri orkestrit, kus mängisid paljud väga mainekad muusikud. See oli mulle väga innustav ja õpetlik kogemus. Plaat võitis maineka Pulitzeri auhinna.

Oled töötanud väga erinevate koosseisudega. Millal millise valid? Bigbändide puhul sõltub see ikka dirigendist – kuidas kutsutakse olen esinenud ja stuudios käinud Jimmy Heathi, Sun Ra, Lincoln Centeri, Roy Hargrove´i jpt orkestritega, aga väiksemad koosseisud on mobiilsemad. USAs esinen muidugi Ameerika muusikutega. Euroopas on mul varsti vist igal maal oma bänd. Itaalia, Poola ja Ungari ansamblitega olen laulnud pea kogu Euroopas.

Millistes maades siis?
Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Belgia, Holland, Luxemburg, Austria, Poola, Sloveenia, Horvaatia, Serbia, Tšehhi, Rootsi, Venemaa, Austria, Shveits, Malta… Saksamaal ja Itaalias esinen nii tihti, et tunnen end seal kui kodus, aga Eestis olen esmakordselt.

Kus Euroopas viimati esinesid?
Enne Eestit esinesin Stockholmis, andsin improvisatsioonikursust ja laulsin jazziklubis. Austrias salvestasin ja esinesin klubis. Pärast Tallinna on 3 kontserti Peterburis ja siis on Poolas festival ja kontserdid.

Kuidas on sind ja USA noori lauljaid mõjutanud Ray Charles?
1998. aastal esinesin Türgis “Parlament” jazzfestivalil ansambliga Groove a la Turca Ray kontserdi soojendusansambliga. Sellest on välja antud ka heliplaat. Temaga oli väga meeldiv suhelda. Ray Charles alustas oma lauljakarjääri Nat King Cole´i jälgedes. Õige pea leidis ta oma stiili, mida nüüd omakorda jäljendavad paljud. Ray on aidanud ja toetanud artiste nagu Donny Hathaway, Betty Carter, Stevie Wonder, Quincy Jones, Aretha Franklin jt. Kahtlemata on ta legend, keda teavad ja tunnevad ka noored ja keda ei unustata kunagi. Kindlasti pühendan eelseisval kontserdil talle loo.

Kes on sinu lemmikud?
Ise naudin erinevat muusikat Louis Armstrongist Bobby McFerrinini. Sinna vahele Billie Holiday, Bobby Blue Bland, Betty Carter, Abbey Lincoln, Babs Gonzales, Jimmy Scott, Nina Simone ja Jon Hendricks. Neid artiste kuulan heal meelel, kuid julgen öelda, et mul on oma stiil. Armastan töötada hääle ja tehnikaga, nii see tuleb.

Oled õpetanud ja töötanud ka räpartistidega, millistega?
Common, Q´Tip and R&B vokalist Bilal. Kui esinen praegu räpartistidega, siis soovivad nad pigem, et improviseeriksin nende kontsertidel.

Sa oled väga osav skättija ja oskad ka imiteerida paljusid instrumente. On sul oma lemmikinstrument?
Kolledźis mängisin klarnetit ja klaverit, praegu neid suurt vaja ei lähe. Ilma tunnen end vabamalt ja saan keskenduda sellele, mida ma parajasti laval teen.

Stuudiotöö või kontserdid, mis rohkem innustab?
Kui loo interpretatsioon on läbi mõeldud ja proovitud, siis on stuudiotöö lihtne. Ja ega ka kontserdisalvestus artisti jaoks midagi keerulist pole, ihu ja hing peavad lihtsalt selleks valmis olema. Stuudios pole publikut, selle pead ise välja mõtlema. Praegu on mul kaks kollektiivi “The New Thing” ja “Miles Griffith and The Trio”, mille koosseis pole fikseeritud. Kolmas liige võib vabalt olla ka maalija.
Enne seda oli trio “Blacks One”, kus said kokku hääl, trumm, tants mis on küllaltki ebatavaline ühendus. Armastan üldse ebatavalisi asju, ei karda riski ja olen avatud uutele väljakutsetele.