Morelenbaum 2 / Sakamoto

07. august 2003

Morelenbaumid ja jaapani klahvpillikuulsus ning maailmse muusika looja tegid spontaanse, ühe päevaga salvestatud hüvastijätuplaadi bossadega pärast edukat turneed. Võibolla nad rohkem ei kohtugi.

Päev New Yorgis on plaadil leiduva kirjelduse kohaselt päev enne trio lahkumist nelja tuule poole. Nad olid teinud bossaplaadi “Casa”, seljataga oli turnee plaadil kõlavate lauludega ning kuna helide ja muusikalise koe esitustel lihvumine oli tekitanud uue tunde ning tunnetuse, siis tahtsid nad kogu hingest seda tunnet jäädvustada. Nii veedetigi päev stuudios – New Yorgis.
Lisaks 1997. aasta Jazzkaarel esinenud paarile Paula Morelenbaum (laul) ja Jacques Morelenbaum (tðello) ning nende tuntud koostööpartnerile, jaapanlasele Ryuichi Sakamotole (klaver) mängivad plaadil, nagu ka kontsertturneel kitarrist Luiz Brazil Violão ning perkussionist Marcelo Costa. Ainuüksi nende osalemine muudab laulude kõla, mis “Casa” salvestistel oli kammerlikum ja intiimsem. Põhiline aga, mis peaks panema tähelepanelikult kuulama on Sakamoto lakooniline kuid varjunditerohke ning emotsionaalselt laetud klaver ning Jacques Morelenbaumi samuti detailimeisterlik mäng tðellol – kord bassi imiteerivalt pizziccato-näppimisega, kord traagiliste alatoonidega poolklassikaliselt poognaga.
Plaadil on vaid kolm laulu, mille autor pole Antonio Carlos Jobim. Alustab Jobimi üks meistriteoseid Desafinado”, mille sõnum on lihtne – armastus käigu kõigest siin elus eespool. Plaadi saatetekstis avaldab Jacques Morelenbaum imestust, kuidas meloodia/harmooniakeerukusega silma paistev lugu on suutnud laia publikut nõnda kõvasti köita. Igatsev-nukker “Falando de Amori” kohta räägib legend, et Jobim olla kunagi öelnud, et jalgpall on küll brasiillaste mõtetes number üks, kuid armastusele mõtlemine pühkivat vähemalt tema peast jalgpalli. Just see aeglane-aeglane melanhoolia ning üksinduses unistamine täidab enamikku plaadist. Aga seda rohkem kostab välja Sakamoto tõeliselt tähelepanu vääriv mäng, milles on eluküpset kannatlikkust, oskust täita üksikuid noote emotsionaalse laenguga, suutlikkust oodata.
“Sabiá” on Sakamoto üks lemmikuid “Casa” albumilt. Kõlabki põhiliselt vaid tema klaver ja Paula hääl. Bossast triivib meditatiivne pala kaugele, liitudes saudadega. Siin peitub ka üks selgitusi, mille poolest “A Day In New York” pole päriselt tüüpiline bossaplaat selles voolusängis, kus praeguse trendi kohaselt kujutatakse bossat kulgemas. Ta on lähemal algsele Jobimile, kelle bossa oli eelkõige üksindusemuusika, mitte masside kepslemise ja rahvahulkade ühtseks liitmise rütm, vaid Unistus, milles malbel-aeglasel moel hõljub haldjalik vaim.
Samas võite plaadi lõpuosast leida rõõmsameelse ja kiire rütmiga laulu “Chega de Saudade”, mille kohta Jacques Morelenbaum meenutas eluks ajaks mällu sööbinud hetke 1991. aastast, kui nad Paulaga esinesid koos Jobimiga Ipanema rannal ning 100 000 inimest tantsis ja laulis kaasa. Sel hetkel bossa liitis, tekitas tribaalse kogemuse päikeseloojangus.
See plaat on mõeldud väga lähedalt kuulamiseks, nõnda, et miski muu ei segaks, ei tiriks tähelepanu kõrvale. Alles siis moodustub see seebimulli moodi habras-ilus maailm korraks teie meeltes. Isegi hingata ei julge mõnel kuulamisehetkel – äkki puruneb.
Paul Morelenbaum laulab nagu iseendale, omaette, hetketi peaaegu sosinal ümisedes, nagu peljates vaikust häirida. Parim näide personaalse ruumitüki valitsemisest ja vaikusele lähedaste helide hõljutamisest on lõpulugu “Fotografia” – ainus lugu plaadil, mis lauldud inglise keeles. Oskus kuulata olevat suur oskus, suutlikkus viibida mingis kaunis meeleseisundis rohkem kui viivu aga õnnistav selsinatsel tänasel kiirustamisekultuse ajajärgul.