Multitalent Lauri Saatpalu

23. märts 2016
Silvia Luik

Lauri Saatpalu ei vaja eestlastele tutvustamist. Karismaatiline ja omapärane laulja, näitleja ja helilooja tähistas eelmisel aastal oma 50. sünnipäeva. Juubeliaasta lõpetas Jõulujazzi raames toimunud kontsert, kus Saatpalu esitas koos teiste tunnustatud muusikutega oma loomingut jazzivõtmes. Lauri Saatpaluga vestles tema elust ja muusikast Silvia Luik.

 

Kuidas jõudsite muusikani?
Ma olin mingil määral musikaalne poiss ja olen lapsest saadik kooris laulnud. Aga muidugi, kui sa väike poiss oled ja pead Ellerheina lastekooris laulma, siis see väga lahe ei ole. Kuigi mingil ajahetkel oli see ju päris tore: olen isegi laulupeol käinud! Keskkoolis õppides, et natuke rehabiliteerida oma tagasihoidlikku õpiedukust, käisin Tallinna Koolinoorte segakooris, kus laulsid lahedad tüübid üle kogu linna. Kooris laulmine pole mind küll kuidagi muusikaliselt mõjutanud, aga ma tean mis see on – see on suur oskus ja omaette kunst – teiste kuulamine, enda isetuks tegemine, ansamblitunnetus.

 

Kuid suuresti on mind mõjutanud bänditegemine. Minu esimene koosseis oli koolibänd, tänu millele sain ka 17. Keskkooli gümnaasiumisse, sest pidasin paremaks üheks päevaks malevast ära tulla, et nende vilistlaste peol esineda.

 

17. Keskkoolis sattusin vanemate klasside melomaanlikku kampa, meie muusikaline literatuur oli väga avar, millest olen kindlasti palju õppinud. Althõlma saadud plaate liikus palju, kuulasime tolle aja kohta väga kvaliteetset muusikat: Genesis, Emerson, Lake & Palmer, Pink Floyd, Boney M, Procol Harum ja palju muud.

 

Millest sai alguse Teie kirjutamishuvi?
Minu kirjutamishuvi sai alguse sellest, kui võtsin kaks kuud kitarritunde viiulimängija juures (naerab). Keskkooli alguses tegin juba esimesed lood Hando Runneli kogule ning koos hea sõbraga Urmas Pettiga kirjutasime oma lugusid. Muidugi tal tulid need paremini välja, sest ta oli ju Otsa koolis kitarri õppinud. Pärast keskkooli, kui olime ka juba sõjaväes ära käinud, siis käisime erinevates kummalistes kohtades esinemas. 80ndate lõpus kutsuti mind Tartu bändi Pantokraatorisse ning sealt edasi tulid juba Folkmill ja Dagö.

 

Lugesin üht intervjuud, mis oli tehtud Viru Folgil ning seal oli küsitud eelmise plaadi „Isa tuli koju“ kohta: „Kas inspiratsioon sai otsa, et tegite coveri Eesti lugudest?“ Kas seekordne plaat „Isaga Draakonil“ on teatud mõttes selle järg?

 

Ega 2005. aastal ma ei mõelnud, et teen Eesti estraadilugudest sellise plaadi, et sinna hakkan veel kaheksa aastat hiljem oma mõttelist järge kasvatama. Tegin seda absoluutselt nendest lugudest, mis mind lapsepõlves kummitama jäid. Neid lugusid jäi loomulikult üle ja siis tuli teine plaat. Nüüdne, 2014. aasta „Isa tuli koju“ plaat sündis lihtsalt mõttest kasutada minu jaoks olulisi Eesti popmuusika lugusid ja kahtlemata on see nüüd teatud mõttes järg. Tänane, 2015. aasta „Isaga draakonil“ plaat on minule, see on juubelikink. See on läbilõige minu enda loomingust, need on minu lood jazziliku taustaga ja ma ei pea kellelegi midagi põhjendama. Muidugi bändiga koostöö sujus väga hästi ja sujub siiamaani ning see on mõtteaines, et kui järgmine kord midagi genereerida, siis kindlasti midagi uut. Nende inimestega võib seda vabalt edasi teha.

 

Mis järgmiseks? Millised on edasised plaanid?
Ma teen teatritükke ja VAT Teatris tuleb varakevadel välja uus Raivo Trassi lavastus, mille Paul-Eerik Rummo on kirjutanud originaalnäidendi Jaan Krossi „Taevakivi“ põhjal. See on hästi lahe etendus, kus on palju tegelasi ning mina saan oma lapsepõlve unistuste rollis mängida. Raivo Trass andis mulle karu rolli, mida ilmselt pean muusikaliselt kujundama.

 

Siis on veel üks suurem ja mahukam mõte – muusikaline suur teatrietendus koos elava muusikaga Mehis Heinsaare novellide ainetel. See on planeeritud 2017. aasta algusesse ning VAT Teatri ja Nukuteatri koostööna. Ma arvan, et sellest tuleb kohutavalt põnev asi.

 

Lauri Saatpalu & Band „Isaga draakonil“
Lauri Saatpalu – vokaal
Raivo Tafenau – saksofon
Paul Daniel – kitarr
Marti Tärn – bass
Tanel Ruben – trummid