New Cool Collective

15. aprill 2003

Hollandlased mängivad kõike, mis ei lase jalgadel seista paigal, igasse rütmi süstivad nad optimismi ja lahedat meelt. Jazzkaarel murravad nad klubides.

New Cool Collective teeb oma kuulsale saksofonikaasmalannale Candy Dulferile ära igast asendist. Kui Dulfer lihtsalt üritab olla funky, siis New Cool seda tihti ka on – selle vahva edevuse ja klubikultuurse kehalikkusega, mis asja juurde vältimatult kuulub. «Bring It On» on juba nende viies plaat, kuid esimene suurfirma Sony kaitsva tiiva all. Teisest küljest kätkeb seesugune «kaitse» ka ohtu muutuda üha kommertsimaks, aiva suurem on kohustus publikule meeldida. Kuid tundub, et NCC selle viimasega ei probleemitse. See on nende eesmärk olnud juba algusest peale, kui flötist-saksofonist Benjamin Herman ansambli kümmekond aastat tagasi kokku pani. Teda erutas ühes New Yorgi klubis nähtu, kus laval olid DJ ja jazzibänd. See komplekt toimis rahva peal hästi. Naasnuna kodumaale Hollandisse panigi Herman kokku samasuguse bändi ja hakkas kohe klubides elevust tekitama. Kindlasti on aeg lisanud pisikese bigbändi moodi ansamblile nüüd küpsust ja lihvi.
«Comin’ Back For More» on kui lugu, mis maha astunud «Mondo»-kogumikelt. Seal on seda glamuurse meelelahutuse ja kebjalt seksikaks ja võrgutavaks taandatud latiino/afro fiilingut, rõõmsameelsed riivatust, flirti ja igasugust tuska meelest pühkivat muretust. Geike Amaerti laulmine väärib siin eraldi plusspunkte.
«The Hun» ongi see, milleks Dulfer pole võimeline – kebja pop-funk gruuviva saksofoniga ja lärmakalt üürgava fuzz-kitarriga taustal. Helienergia lisab toonust. Kuigi teab mis pärle siin ei pudene, on paarist positiivsest nüansist küllalt, et pisiasi unustada. «Do Anything» sambatab kuulaja Lõuna-Ameerika kanti.
Roachfordi (kas mäletate veel, edetabelite poppar niisugune?) Andrew Roachford laulab, see on tema tehtud lugu. Päikest särab rohkem kui ükski kreem välja kannatada suudab, tikkiv rütmimuster kannustab, pinge rullub rõõmukeraks.
«Chévere» liigutab juuksekarvast kuni varbaküüneni latiinofiilingus. Tantsimine on selle liigutuse üldnimetaja. Koht on Kuuba või kusagil seal väga lähedal. Ka hääled ja vahehüüatused tunduvad õiged, kidrakäigud ka trompetitörtsutused samuti.
«Machowe» viib Aafrikasse ja kuuba rütmidest inspireeritud soukos võiks olla esimeseks võrdluse pidepunktiks. Nagu mitmes teiseski loos, on saksofonisoolo mõistagi liidri Benjamin Hermani päralt.
«Plattonic» gruuvib aeglaselt jahedaks pidurdatud kirega. Bossa, pseudo-house ja transi poole kulgev rütm segunevad, õhus on midagi… «Big Mondays» teeb kiire ja lustaka põike New Orleansi shuffle’i manu ja viskab vemmalt ka vahele – mõne teispoole risti sammu.
Ehtsat seksika vürtiga salsat kõlab loos «Dónde Esta José», «Streets Of San Francisco» üritab jäljendada tänavakihelust Ameerika moodi, võttes abiks sealseid valge pop-funk’i vormeleid. Pretendeerib plaadi kõige ebaõnnestunuma loo tiitlile.
Nimilugu «Bring It On» võiks võtta iseloomustavalt kokku kogu plaadi, aga ei tee seda. Andrew Roachford laulab jälle, tehes seda sellise piina väljendava armukihelusega, mis jääb teise lõbuvõtmesse kui kogu eelnev lust ja tants. Gibb-vennaste «Stayin’ Alive» on disco-cover, mille tempot originaaliga tublisti tõstetud. Plaadi lõpuotsa jäävatest lugudest on kindla peale tantsupõrandal rahva murdja üliheatujuline ragga-lugu «Bongoman».
Kontserdisaalis oleks New Cool Collective’i istukil olles päris raske kuulata. Klubis aga peaksid nad olema täistabamus.