Nick Blacka: GoGo Penguin või Magpie?

26. aprill 2017
Silvia Luik

Pane silmad kinni, tunneta pulssi, õõtsu bassiga kaasa või ümise meloodiat – kolm ühes või eraldi. GoGo Penguini muusika haarab endasse, kasvatab tiivad ja lennutab üle majade, kõrgemale, teeb tiire üle kontinentide. Pidev liikumise tunne ei luba peatuda, kosmilise kiirusega aina edasi…
GoGo Penguin on briti instrumentaaltrio, mille moodustavad pianist Chris Illingworth, kontrabassimängija Nick Blacka ja trummar Rob Turner. Bänd nomineeriti 2014. aastal Suurbritannia tähtsaimale muusikaauhinnale Mercury Prize. Neil on kolm albumit: „Fanfares“ (2012), „v2.0“ (2014) ja „Man Made Object“ (2016). Nad annavad aastas üle kahesaja kontserdi ja lummavad tuhandeid inimesi. Jazzkaare avapäeval oli publikul võimalus sellest muusikast osa saada, mille eraldiseisvaid partiisid võinuks lausa eraldi kuulata.

 

Vahetult enne kontserti vestles GoGo Penguini bassimängija Nick Blackaga Jazzkaare reporter Silvia Luik.

 

Mis on muusika?

Keeruline küsimus, kuid ma arvan, et see oli Debussy, kes ütles, et muusika väljendab väljendamatut. Muusika on miski, mis toob meis esile tundeid, mida me ei suuda sõnadega väljendada, ta mõjutab meid kõiki, olenemata sellest, kas sa mängid seda ise või oled kuulajarollis.

 

Kuidas teie ansambel nime sai? Mida GoGo Penguin tähendab?

Hakkasime bändi tegema, sest tahtsime lihtsalt katsetada ja kirjutada omaloomingut, meil polnud plaani hakata kontserte andma. Meie ühine tuttav peab Manchesteris baari ja ühel õhtul vajas ta kiirelt bändi ning olime nõus esinema, kuid vajasime kontserdiks nime, mida meil ei olnud. Ruumis, kus sel ajal proove tegime, oli täistopitud harakakujuline loom ja mõtlesime, et kasutame seda nime Magpie. Kuid keegi meist ütles, et see loom näeb pigem välja nagu pingviin, mistõttu otsustasime vahetada Magpie Penguini vastu ja mingil hetkel lisandus veel „GoGo“ Penguini ette. Siin me nüüd oleme, viis aastat hiljem – GoGo Penguin.

 

Kes teist bändile muusikat kirjutab?

Me kõik kirjutame, mõnikord toob keegi meist prooviruumi mõne uue idee, mida edasi arendame, see võib olla gruuv, bassiliin või paaritaktiline meloodiajupp. Teine kord on lugu juba valmis, mida siis koos arendama hakkame. Meie looming sünnib koostöös.

 

Mis teid uut muusikat kirjutama inspireerib?

Ma arvan, et elu ise inspireerib: erinevad situatsioonid, tunded või hoopiski kunstinäitus või mõni raamat/film. Me kõik oleme huvitatud erinevatest teemadest, sealhulgas mitte ainult muusikast. Muidugi inspireerib vahel ka teistsugune muusika, mida just parasjagu kuulanud oled.

 

Kuidas sildistaksid teie muusikat?

Seda on raske öelda, sest me ei sildistaks üldse oma muusikat, me ei mõtle sellele, see ei ole oluline. Me püüame teha muusikat, mis meile meeldib: võtame tükikesi jazzist, klassikalisest muusikast, rokist, elektroonilisest muusikast ja segame nad kokku. Teeme muusikat, mis meile endale meeldib ja laseme inimestel otsustada, kas neile meeldib. Ilmselgelt on meie muusikas jazzi mõjutusi, sest oleme märgistatud „Blue note“ märgiga, meie koosseis on klassikaline jazztrio – klaver, kontrabass, trummid. Pealegi oleme kõik mänginud erinevates koosseisudes, mis viljelevad jazzmuusikat. Jah, meil on tugevad mõjutused jazzmuusikast, aga meil on ka mõjutusi teistest muusikažanritest. Sellele küsimusele on keeruline vastata.

 

GoGo Penguin nomineeriti 2014. aastal Suurbritannia tähtsaimale muusikaauhinnale Mercury Prize. Kuidas see mõjutas teie bändi karjääri?

Mercury Prize’i nominatsioon oli meile väga oluline, sest tol ajal ei olnud me üldsegi tuntud koosseis, väga vähesed teadsid meist. Mercury Prize andis meile võimaluse saada tuntumaks, inimesed hakkasid meie kohta uurima, meie plaate osteti järjest rohkem ja kontsertidele tuli rohkem publikut. Selline tunnustus avas meile palju uksi, see oli meie jaoks väga oluline.

 

Kuidas Sa näed ennast bändi liikmena, bassimängijana, milline on Sinu roll?

Bänd on suurem üksus, mis koosneb kaaslastest, kes toetavad üksteist. Ma olen üks osa GoGo Penguinist – mõnikord pead olema eestvedaja rollis ja hoidma ansamblit koos, teinekord on jällegi võimalus „särada“. Üldiselt võin öelda: „I am just a bass player!“ (naerab).

 

Kui Sa olid noorem, siis kes olid Sinu eeskujud? Kes on Sind mõjutanud?

Ma olen kuulanud väga palju erinevat muusikat. Nooremana kuulasin palju erinevaid Manchesteris tegutsevaid kitarribände, indie-koosseise, näiteks The Stone Rosesit või Joy Divisioni. Seejärel kuulasin palju hip-hop’i, funk’i ja lõpuks jazzmuusikat. Mulle tohutult meeldis kunagi kollektiiv Beastie Boys, eriti nende album „Check your head“, sest seal on instrumentaalset muusikat, mis on segatud hip-hop’i ja funk’i elementidega. Hiljem kuulasin palju jazzmuusikat ja bassimängijaid, näiteks Ray Browni ja Paul Chambersit. Loomulikult on see meil kõigil GoGo Penguini liikmetel erinev olnud, aga ma vastan oma vaatenurgast. Kuid bändina on meile eeskujuks Esbjörn Svensson Trio, samuti Aphex Twin.

 

Milline oli viimane album, mida Sa kuulasid?

Täna kuulasin Thom Yorke’i albumit „Tomorrow’s Modern Boxes“ ja Four Teti albumit „There is Love in You“. Me kuulame väga palju elektroonilist muusikat.

 

Kuidas Sa hindad tänast bändi saundi tollasega, kui esimest korda bändiruumis kokku saite? Kuidas on see muutunud?

Kindlasti on see muutunud ja oleme palju arenenud. Iga kontserdiga õpib midagi uut juurde, eelmisel aastal andsime üle 200 kontserdi, seega igal õhtul koos mängides hakkad aru saama oma rollist selles koosseisus. Ja muidugi on muutunud mõned lood, mida oleme mänginud algusest saadik, live’is on rohkem ruumi improvisatsioonile, mõne loo tempo on muutunud ajapikku kiiremaks.

 

Soovitused noortele muusikutele – milline on see retsept, mis aitab saada edukaks artistiks nagu GoGo Penguin?

Kõige olulisem on kindlasti see, et tuleb leida inimesed, kellega on hea koos mängida, kellel on samasugused eesmärgid, kes oleksid nõus panustama aega sama palju kui sina ise. Lõpuks, kui õiged inimesed on leitud, tuleb lihtsalt tööd teha, ennast arendada ja omaloomingut kirjutada. Seejärel tuleb vaid loota, et avanevad uued võimalused ja veel peamine, et see muusika kõnetaks kuulajaid. See kõik toimus ka meiega: me alustasime mängimist väikestes baarides kümnele inimesele. Eelmisel aastal andsime Londonis oma suurima kontserdi kolmele tuhandele inimesele, mis oli väga võimas tunne.

 

GoGo Penguin

21. aprillil Vabal Laval

 

Koosseis:

Chris Illingworth – klaver

Nick Blacka – kontrabass

Rob Turner – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!