Nik Bärtschiga avakosmoses, fantaasiarännakul

15. mai 2018
Rahel Ollisaar

Jazzkaaretajateni jõudis pühapäeva hommikul ootamatu uudis: ansambli Nik Bärtsch’s Mobile neljast liikmest olid Eestisse jõudnud vaid kaks, mis tähendas, et publikul tuli vastu võtta duokontsert. Küll aga ei teinud pianist Nik Bärtschist ja trummar Nicolas Stockerist saatuse tahtel moodustunud duo grammigi hinnaalandust ning kõigil kahtlejailgi tuli meeste ees müts maha võtta. Energia, mis kahe muusiku ning ka nende ja publiku vahel tekkis, oli midagi maavälist. Seda energiavälja aitas ehitada mõlema mehe virtuoosne, ent samal ajal väga julge ja raamivaba instrumendikäsitlus.

Jazzkaare reporter Rahel Ollisaar esitas kontserdikülastajatele väljakutse kogetu ühe sõnaga kokku võtta ning avastas, et inimeste mõtted on pea sama intrigeerivad kui äsja kuuldud muusika.

Taavi-Hans (27) ja Paula (20), muusikud
Minimalistlik. Meditatiivne. Meile väga meeldis, et kuigi pool bändi jäi haigeks, ei saanud sellest isegi aru! Pigem tegi see kontserdi isegi huvitavamaks. Kuidas ainult klaveri ja trummiga suudeti leida piisavalt väljendusvahendeid, et publiku huvi tund aega hoida… Olulisteks elementideks olid ka valgus ning artistide riietus – ilma nendeta oleks kindlasti suur osa kaotsi läinud. Väga lahe oli ka see, kuidas klaverimängule oli teistmoodi lähenetud ning käega klaveriauku ronides sealt päris mitu huvitavat tämbrit leitud.

Reete (64), pensionär
Elav uni. Küllastunud (Unistaval toonil otsib Reete õigeid sõnu.)… Ma olen praegu veel segaduses, ei oskagi öelda. Nagu te näete, siis inimesed ei lähe saalist ära, nad lihtsalt istuvad, nagu oleksid nuiaga pähe saanud. Igatahes on see niivõrd erandlik elamus, olen käinud Jazzkaarel päris palju kordi, aga midagi taolist pole varem kogenud. Jäin vahepeal magama, aga ei maganud. Selle pärast ma ütlen „elav uni”, see oli midagi kummalist. Mind väga huvitab, et kui nad kahekesi nii kõlasid, siis kuidas see veel neljakesi kõlada võiks – kavatsen plaadi osta.

Reete, olles pisut toibunud, otsib reporteri hiljem inimeste hulgast üles ning lisab, et kogetu oli segu filmi „November“ paganlikkusest ning Arvo Pärdi pühalikust monotoonsusest. „„Novembrist” Pärdini“, ütleb Reete.

Piret (25), muusikapedagoog
Kosmos. Hästi suur rahu. Ei midagi üleliigset, kõik oli hästi rahulik ja õige. Natuke nagu paradiis. Ma ei tea, mis mul on, täna on kuidagi väga spirituaalne päev ja mul tekkis selline pilt silme ette, et kui ma ära suren ja mu vaim kehast väljub, siis see gruuvib ja kogu kosmos gruuvib samamoodi. Ma ei tea, kas see on normaalne?

Merje (44), nõunik
Linn! Mulle tundus, et see oli nii mitmekesine, nagu see oleks linn. Öösel on rahulikum, vaiksem, salapärased helid siin ja seal. Päeval on mõnikord eriti lärmakas, mõnikord on midagi, mis ehmatab. Hästi mitmekesine, täpselt nii, nagu käiks võõras uues linnas. Vahetevahel oli äkiline, vahel oli nii rahulik, et oleks võinud magama jääda. Eelmisel õhtul kuulasin teda spetsiaalselt ja jäi mulje, et tegemist on rahuliku muusikaga, seega olin üllatunud, et kontsert oli kaasahaaravalt aktiivne.

Rachel (35), laulja ja muusik Šveitsist
Movement or dance. It is something that music does to me, it makes me want to dance. There is so much rhythm, many layers of rhythm, but also a lot of flowing elements and movement. It’s the kind of music that moves my body. I’ve heard them before in Switzerland with a bigger band, but this time it was more delicate. They didn’t try to be a whole band, they played off this beautiful intimate setting as just the two of them and still had enough energy. I loved how delicately they played.

Henry (16), õpilane
I found it like a trance, letting go. I went there without any expectations, just walked into the room open-minded and sat down. The first five minutes were a bit weird, I had to get in the mood, as it is not the music I usually listen to. But at some point I found myself moving with the music, I closed my eyes and started imagining things. I agree that it was very delicate. It’s like the music had it’s hands on you and you just vibe with it. Every melody and vocal seemed to have it’s certain meaning. It was very different, a mental mindstate that gave me this happy vibe I’m feeling right now.

Alar (56), vandeadvokaat
Lummav. Mind lummas nende koostöö! Seda hinge võis terves saalis tunda ringi käimas. See, kuidas Bärtsch rääkis klaveriga ja kuidas see kõik välja paistis. Teadsin, et ta on fantastiline, aga olen väga tänulik, et sain kogeda seda, mis siin täna toimus. See oli kontrollitud hullus. Nagu voolav mägijõgi. Võib ette kujutada üht meest mööda mägijõge oma paati väga sirgelt ja kindlalt juhtimas, kuigi tegelikult on vesi väga kärestikuline.

Peedu (32), muusik
Filigraanne. Peab ära mainima, et olen Nik Bärtschi vana fänn ja teda paaril korral juba näinud. Kui kuulsin, et pool bändi ei tule, olin pisut pettunud, sest kujutasin bändi saundi juba peas ette. Reaalsuses oli aga asi täiesti vastupidi. Kui muidu on tema muusika väga läbi komponeeritud, peaaegu nagu klassikaline helilooming, siis täna oli nii palju ootamatut vabadust ja teineteisele anti palju ruumi. Tegelikult ei ole ma varasemalt Nik Bärtschist kui pianistist aru saanud, pigem kui heliloojast ja bändiliidrist. Suuremas bändis mängib ta tavaliselt nii vähe, et tema võimekus pianistina on jäänud küsitavaks, aga täna lülitus ta suurepäraselt ümber ja kandis selle vapustavalt välja.

Nik Bärtsch & Nicolas Stocker
29. aprillil 2018 Vabal Laval

Koosseis:
Nik Bärtsch – klaver
Nicolas Stocker – löökriistad

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.