Nõmme Jazz: intervjuu vokalistide konkursi võitjaga

19. juuni 2005

Evrim Özsucat on türgi neiu, kelle jaoks Nõmme Jazzil toimunud rahvusvaheline jazzlauljate konkurss oli esimene rahvusvaheline esinemine. Konkursivõit aitab tal end maailmale näidata.

2005. a Nõmme Jazzi raames toimunud noorte jazzlauljate konkursi võitnud Türgi lauljatar Evrim Özsuca on muusikaga seotud kogu elu. Ülikoolis on ta on õppinud tšellot ning hetkel täiendab end kodumaal ka jazzlaulu alal. 29aastase neiu jaoks on võidetud konkurss elus esimene.

Konkursijärgselt vestles vastse parima noore jazzlauljaga Anneli Lepp.

Miks sa varem ühestki konkursist osa ei ole võtnud?
Mõnes mõttes olen. Et Türgist Eestisse esindama pääseda, valis väga mainekas žürii Nardis Jazzclub`is (Türgi ainus jazzklubi) 30 demo põhjal välja 12 finalisti, kes said võimaluse live`is ennast näidata. Mind peeti seekord parimaks ja ma siia oma riiki esindama sattusingi.

Milliste mõtetega konkursile tulid?
Seda on väga raske sõnadesse panna. Imelike ja ärevate – minu jaoks on see esimene kord Türgist lahkuda. Ootasin huviga kohtumist heade jazzmuusikutega, nende hulgas kindlasti ka teiste konkursil osalejatega. Tahtsin lihtsalt näha, mida mujal maailmas tehakse. Võita ei julgenud loota: kuigi väga tahtsin, ei oleks ma eales arvanud, et see tõepoolest juhtub.

Mida see võit sinu jaoks tähendab?
Olen võidu üle väga-väga õnnelik. Võit ei ole tegelikult peamine – palju olulisem on kogemus ja tunnustus, mille olen siit festivalilt saanud. Ma ei ole kunagi nii paljude tippmuusikute seltsis viibinud. Igaüks neist innustab mind nii tunnustuse kui ka lihtsalt oma olekuga. Minu jaoks on oluline see, et head muusikud väärtustavad seda, mida ma teen – ütlevad häid asju selle kohta, mis on minu jaoks oluliseim väljendusvahend. Ma ei ole iial sellist sõprust kogenud: tuled võõrale maale, kus sind ümbritsevad väga kõrgelt tunnustatud muusikud ja nad on justkui su sõbrad: vesteldakse, kuulatakse teineteise kontserte, jämmitakse koos… Uskumatu. Usun sellesse, et kui teed seda mida sa armastad südamega, siis head asjad tulevad ise sinu juurde. Jazz on minu viis end avada.

Keda pidasid oma peamiseks konkurendiks, kes kaasvõistlejatest enim meeldis?

Mulle meeldis poiss, kes esines peale mind – Uku (Suviste – toim.). Tema esinemine oli siiras, ta laulis lihtsalt ja hästi. Hindan seda, et laulja oleks tema ise ega üritaks jäljendada midagi, mis ei tule hingest. Uku esitus oli aus. Ta valis rasked lood ja sai nendega hakkama.

Mis mulje sulle konkursist üldiselt jäi? Väga huvitav. Kaheksa erinevat väljundit jazzist, milles kõigil oli oma iseloom, erinev kultuuriline taust ja stiil. Žürii oli samuti kõrgetasemeline. Eriti meeldis mulle saatebänd. Kõik olid väga head ja soojad muusikud – sain neilt täpselt seda, mida palusin. Nad toetasid mind esinemisel väga palju.

Mis nüüd edasi saab, mida see saavutus sulle andis?
Nagu igal muusikul, on minulgi oma tee. Kes teab, mis elu toob. Kui sa oleksid mulle viis aastat tagasi öelnud, et viie aasta pärast olen Eestis ja võidan rahvusvahelise jazzlauljate konkursi, siis ei oleks ma seda iial uskunud. Ära nüüd küsi, et kus sa viie aasta pärast oled. Igal juhul olen ma väga tänulik võimaluse eest siia tulla ja kõigest sellest osa saada. Ja loomulikult ka võimaluse eest Pori Jazzil esineda.

Oled sa mõelnud, kuidas ja kellega sa Pori Jazzil üles astuda tahaksid?
Ei ole, see tuli nii ootamatult. Ehk oma trioga, ma ei tea. Hea oleks mõne siin tutvutud muusikuga koos esineda. Kui seda ei juhtu, ei ole ka midagi, mina laulan ikkagi. Olen saanud väga palju innustust juurde igast siin veedetud hetkest.

Mida pead oma siinveedetud aja eredaimaks hetkeks?
Laulmist konkursil. Palju kuulajaid, hea soe atmosfäär. Alguses kartsin jubedalt, aga see oli hea värin. Kõige parem on see, kui tunned, kuidas muusika tasapisi rahustab ja siis ongi ühe hetkel hea laulda ja seda nautida. Teiseks palaks oli see sisemine rahu olemas, mis muutis ka hetke eriliseks. Tundsin, et saan mind kuulavate inimestega midagi jagada.

Vastas festival su ootustele?
Me ei osanudki midagi oodata, sain väga suure kogemuse võrra rikkamaks. Mulle meeldis õhkkond. Kasvõi see, et festivali avaesinejaks olid noored muusikud – kusagil peaaegu ei tehta nii, festivali avavad ikka muusikud, kes on juba tuntust ja kuulsust kogunud. Mulle meeldis see väga. Miks peaks alati näitama parimaid, ka noored tõestasid, et on väga head ja väärivad võimalust. Minu jaoks oli see tõeline ja aus.

*Evrim Ozsucat demo saab internetis kuulata aadressil www.nardisjazz.com