Postimees: “Ain Agan 50: Kes olen mina!”

29. oktoober 2009

29. oktoobri Postimees avaldab intervjuu Ain Aganaga, kes tähistab 50. juubelit.

Džässkitarrist ja Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Ain Agan on üdini tagasihoidlik mees, keda sõbrad pidid tükk aega veenma, et juubeli puhul väikese galakontserdi korraldamine pole tingimata edevuse näitaja. «Kes mina olen?» küsib muusik talle omase vaikse madala häälega.

Proovime teada saada. Kohtume Viljandimaal Vana-Karistes Aini maakodus. Ain Aganal käis külas muusik Hedvig Hanson.

Ain Agan, kas mäletad oma esimesi kitarre?
Päris esimese meisterdasin 6. klassis, lõikasin vineerist välja ja panin jõhvid peale. Eks ta kõveraks läks.
Tõsisema kitarri, Jaapani Gibsoni koopia ostsin 1982. aastal 1500 rubla eest, mis Leningradi turul vanemate kasvatatud kurkide müümisega teenisin.

Tore on sind seal turul ette kujutada, eesmärk silmis säramas. Pärast koolibände, kus mängisid küll basskitarri, küll trumme tollase beat-muusika saatel, pärast poolelijäänud Elleri kooli ja hilisemaid progeroki-katsetusi tuli ühel päeval täielik muutus muusikalises maailmavaates…
See juhtus, kui kuulsin duot Tiit Paulus – Lembit Saar­salu. Paulus andis esimese impulsi ja esimese kitarritunni, aga mu suureks õpetajaks sai saksofonist Arvo Pilliroog, kellega kohtusime 1984 Eesti Raadio estraadiorkestris. Tema oli muusik, kes jäi ainsana pärast proovi veel harjutama ja oma soolodega tööd tegema. Paljud ironiseerisid siis, et mees kirjutab oma soolosid välja. Ühel päeval tegi Arvo mulle ettepaneku, et võiks teha duot. Mina vastasin, et pean selleks veel aastaid harjutama. Tema teatas, et kuu pärast on mäng ja nüüd iga päev harjutamegi. Ühel päeval, kui ütlesin, et ma miskipärast ei saa proovi teha, nägin teda ainsal korral vihastamas.

Aga meie duo oli edukas, käisime isegi Pariisi džässfestivalil esinemas. Viimane esinemine oli meil Karlsruhes 1993. aastal ja Pillirool oli selleks ajaks välja arenenud ajukasvaja, ometi mängis mees nagu autopiloot, eksimusteta.

Loe edasi Postimehest.