Tangot, nii magusat kui mõrkjat, lubas kavaleht Quadro Nuevo 19. veebruari kontserdiks teater NO99 suures saalis. Rohkem küll magusat, tuli kontserdi lõppedes tunnistada paarisajal kuulajal, vahendab Ivo Heinloo.
Tangot, nii magusat kui mõrkjat, lubas kavaleht Quadro Nuevo 19. veebruari kontserdiks Teater NO99 suures saalis. Rohkem küll magusat, tuli kontserdi lõppedes tunnistada paarisajal kuulajal. Ivo Heinloo sattus vaimustusse kõigest, mida neli sakslast laval korda saatsid.
Peale tango leidus kvarteti kavas tegelikult palju muudki. Kuulajatele tutvustati kogu Euroopa rikkalikku muusikatraditsiooni Poolast Hispaaniani, lisaks tehti põgusaid ekskursse Lõuna-Ameerikasse ja Idamaadesse. Oli viise, mida ka siinmail kaasa ümiseda teatakse, ja oli viise, mille kohta sobib öelda, et kõik uus on äraunustatud vana. Mis puutub aga tangosse, siis ei oleks Quadro Nuevo kuulsamad ametivennad, samuti tangot muusikamaailmas populariseeriv Gotan Project neile küll ligilähedalegi saanud.
Repertuaar polnud teab mis keeruline ja muusikud ei andnud hoopiski õigete džässiinimeste mõõtu välja, ent ärge saage valesti aru – kontsert oli otsast otsani kõrgetasemeline ning publik ei tahtnud bändi lõpuks kuidagi enam lavalt ära lasta.
Igav ei hakanud küll hetkekski, sest ootamatuid käike oli muusikutel varrukast võtta mitmeid. Näiteks kes oleks arvanud, et Mulo Franceli bassklarnet hakkab ühel hetkel kõlama nagu austraallaste didgeridoo ja puhkpillimängija oma instrumendist võimsad ülehelid välja võlub. Või et Robert Wolf kitarrimänguga mulje jätab, et muusika esilekutsumiseks pillikeeli puudutada pole vajagi. Või et Francel ja Wolf koos ansamblikaaslaste D.D. Lowka (bass) ning Andreas Hinterseheriga (akordion) kontserdi lõpus kaheksal käel vibrafoni mängima hakkavad. Või et … aga ilmselt kuluks selle loetelu lõpetamiseks nii mõnigi valgusaasta.
Elegants võiks olla ühisnimetaja nii kvarteti mängule kui humoorikatele vaherepliikidele, kus ei saadud mööda sakslastele nii olulisest autonduse teemast, aga flirditi ka eestlastele tähtsate jutuainetega ning üritati püüdlikult saalis olnutelt eesti keelt õppida. Sakslaste huumorisoon olla eestlaste omaga sarnane, nii et vastastikuse mõistmisega ei tekkinud mingeid probleeme.
Olgem ausad – Quadro Nuevo muusika oleks veelgi paremini sobinud vabaõhulavale või mõnesse muusse vähem hillitsetud ja vabameelsemasse paika kui teatrisaal, võib-olla isegi intiimsesse kohvikusse, klaasi veini ja suupistete kõrvale. Õnneks aga ei hoidnud publik tundeid vaka all ja Saksa muusikud võisid nentida, et kuna nad on nüüdseks Tallinnasse kapitaalselt armunud, siis nad lihtsalt peavad siia kunagi veel tagasi tulema.