Youssefi ja Fresu erikõlalisust rõhutav jazziprojekt ei suutnud üllatada Jazzkaare veebireporterit Ester Eggertit. Loe, mida ta kontserdist arvas.
Dhafer Youssef on enda sufi mõjutustega jazzi ja suurepärase vokaaliga püsinud mõnda aega juba maailma tippude seas. Itaallasest trompetisti Paolo Fresuga teeb ta koostööd aastast 1999. Nüüd jõuti kultuure ühendava projektiga lõpuks ka Eestisse.
Oma kontserdimuljed pani kirja 18-aastane Ester Eggert Jazzkaare veebitoimetusest.
Rääkides erikõlalisusest ei saa üle ega ümber trompeti ja oudi kõlalisest ning ka ideelisest vastandamisest. Õigupoolest ei püüelnudki Youssef ja Fresu sarnasuste väljatoomisele, pigem vastupidi ja ehk isegi natukene kramplikult.
Paolo Fresu esitas trompetil jazzilikke soolosid, milles polnud midagi ootamatut ja uut, ning üldtuntud standardite teemasid, näidates neid omas valguses. Tegelikult mängis ka Youssef enamus teemasid järgi, kuid tuleb tunnistada, et paljalt Miles Davise „Nature boy“ kõlab oudi esituses palju erutavamalt kui trompeti esituses.
Nii domineeriski Youssef enamus kontserdi ajast. Paratamatult tekitasid sufi-jazzi ja külmade standarditeemade vaheldumine kõrvas kriipimist, sest nende vahel lihtsalt puudus igasugune seos. Tundus, nagu forsseerimise põhjuseks oleks publiku tähelepanu püüdmine tuttavlike meloodiatega. Õnneks esitati standardeid piisavalt vähe.
Tänapäeval on elektroonika kasutamine justkui nõue iga esituse juures. Youssefilt ja Fresult poleks ehk seda oodanud, kuid paraku rõhutati ikkagi erinevate nupukeste keeramist. Oudivirtuoos ja vokalist Youssef oleks Paolo Fresu abiga jõudnud publikuni ka naturaalsel moel, aga siiski peeti vajalikuks sisse laulda ja mängida erinevaid helisid.
Iseenesest pole selles veel midagi halba kui vaid sämplid tulemata oleks jäänud. Õnneks suutis Youssefi meisterlik oudikäsitlus ja Fresu külm, kuid omapärane trompetitoon paljutki kompenseerida.
Youssef ei kasutanud enda mängus sugugi mitte vaid sufi elemente – sinna eksis palju ka flamenkost. Ehtne näide sellest kui lähedased muusikastiilid üksteisele ikkagi on.
Publik läks Youssefi ja Fresu helidega igal juhul kogu hingest kaasa. Vapustava ulatusega meesvokaal, eksootiline oud ja kõige selle otsa veel euroopalik trompetitoon moodustasid omapärase koosluse. Rahvas lausa hõljus. Jällegi oli tõestatud, kuidas muusika võib ühendada omavahel nii erinevaid maailmu.