Tõnu Naissoo: mind huvitavad uued kooslused

17. märts 2011

Pianist Tõnu Naissoo tähistab 60. sünnipäeva koos oma värske Hammond Trio ja noore lauljatari Laura Põldvere kontserdiga Kumus. 18. märtsil kell 19.00 Kumu auditooriumis TÕNU NAISSOO 60: esinevad Hammond Trio ja Laura Põldvere.

TÕNU NAISSOO 60: Tõnu Naissoo Hammond Trio & Laura Põldvere
18. märtsil kell 19.00 Kumu auditooriumis

18. märtsil saab jazzpianist ja helilooja Tõnu Naissoo 60 ja tähistab seda koos muusikutega oma värskest Hammond Triost ja noore andeka laulja Laura Põldverega kontserdiga Kumus.

•• Mis bänd on Hammond Trio, kes seal mängivad ja mida kuuleme? Hammond Trio on koosseis, kus põhipilliks on Hammondi orel. Olen nimes rõhutanud Hammondit, kuna minu nimega seostatakse siin tavaliselt klaveritriot. Praeguses koosseisus on Brian Melvin trummidel ja Danel Aljo saksofonidel. Kumu kontserdil on kaastegev ka lauljatar Laura Põldvere. Kontserdil mängime lugusid varsti ilmuvalt CD-lt ning ka džässiklassikat.

•• Hammondi orel on Eestis harv nähtus. Kuidas selle pillini jõudsite, mida ta pakub?

Minu huvi Hammondi oreli vastu on olnud juba 60-ndate keskpaigast, kui hakkasin mängima ansamblites. Aga loomulikult ei olnud tol ajal võimalik seda orelit endale muretseda. Küll sain aga hiljem välismaal esinedes mitmesugustel Hammonditel mängida. Hammondeid on palju mudeleid, džässimuusikud eelistavad aga just B-3, kuna see kujunes klassikaliseks džässioreliks Jimmy Smithi käe all. Hammondi orel on muidugi lahutamatu Leslie võimenduskabinetist, mis annab erilise saundi. 60-ndatel ja 70-ndatel kasutasid seda pilli ka paljud rokkbändid. Tänapäeval valmistatud Hammondid on aga digitaalsed, et vähendada kaalu – originaalne B-3 kaalub 200 kg ja sellele lisaks Leslie 50–70 kilo.

•• Olete teinud koostööd paljudega, sealhulgas DJ-dega. Mis teid inspireerib, käimas hoiab, kust leiate uut, mida proovida?

Mind on alati huvitanud uued kõlad ja kooslused. Olen kuulanud väga palju ja ka väga erinevat muusikat. Ja see, mis endale on meeldinud, seda olen püüdnud ka ise teha

•• Progeperiood, kas Kaseke võib kunagi mingil põhjusel naasta?

Kasekese kohta ei oska momendil midagi öelda – seal oli innustajaks ja kamba kooshoidjaks Priit Kuulberg. See oli aeg, kus igapäevaseid kohustusi oli vähem ja saime rohkem pühenduda oma lemmikmuusikale. Praegu on aga kõik seotud oma töödega ja vaevalt et kellelgi on aega mittekommertsiaalse muusikaga tegelemiseks. Aga mine tea…

•• Mis pilguga vaatate praegust Eesti džässielu?

Ei tea, kas olen kõige õigem siinse džässielu kohta midagi arvama, kuna ma Eestis palju ju ei esine – olen rohkem kõrvaltvaataja rollis. Aga arvan, et siin on häid ja andekaid muusikuid. Kahju, et regulaarseid esinemispaiku džässimuusikutele praktiliselt ei ole… Leiba tuleb teenida ikka igasuguse muu muusikaga.

•• Vaadates oma senisele karjäärile tagasi – millised on olnud kõige magusamad momendid?

Mul on olnud palju meeldejäävaid esinemisi – siinne ajaleheruum jääks väheseks kõigi väljatoomiseks… Olen tegelenud ju väga erinevate muusikažanritega… Paraku on sellised pare-mini õnnestunud kontserdid toimunud just välismaal.

Viimase aja parimad mälestused on seotud kontserdituuridega Jaapanis, mida on olnud kolm – kaks trioga ja üks sooloklaverituur. Need on olnud ühtlasi ka mu plaatide tutvustamistuurid. Plaate on Jaapanis praeguseks ilmunud seitse.

Kui aga meenutada midagi kaasaegse klassikalise muusikaga seotud esinemistest, siis eredamad on kindlasti Alfred Schnittke 1. sümfoonia esiettekanded

USA-s Bostoni sümfooniaorkestriga ja Hollandis Rotterdami filharmoonia orkestriga, kus oli au olla üheks solistiks. Dirigendiks oli maestro Gennadi Roždestvenski. Heliloomingu vallas meenub aga 90-ndate keskel toimunud esinemine Riias Wagneri saalis koos Riia keelpillikvartetiga, kus esitasime ka ühte minu teost, mis läks kordamisele, ja lavale tuli tänama Läti president.

Kuulsamatest kontserdisaalidest, kus olen esinenud, võiks veel nimetada Tšaikovski kontserdisaali Moskvas, Rudolfinumit Prahas ja Orchard Halli Tokyos.
Džässifestivalidest on kõige meeldejäävamad olnud 1985. a Pori Jazz, kus mängisin EBU bigbändis, ja 1989. a Euroopa džässifestival Le Mansis, kus mängisin koos Lembit Saarsaluga.
Ja muidugi oli mulle elamus ja huvitav kogemus täiendada end esimese eestlasena 80-ndate lõpus kuulsas Berklee muusikakolledžis USA-s.

Mart Niineste artikkel on ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht.