Trio Journal Intime rokkis kui Hendrix

01. oktoober 2014
Mariliis Rannama

Kolm prantsuse puhkpillimängijat – Fred Gastard bass-saksofonil, Matthias Mahler tromboonil ja Laurent Bardiaux trompetil  – panid vihmasel 24. septembri sügisõhtul Von Krahli teatrisaalis istujad kõrvu teritades keerukaid soolosid kuulama, peenelt teravaid ning intiimselt vaikseid puhkpillihelisid tunnetama, naerma ja üllatuma. Trio Journal Intime suurepärasel kontserdil sai nautida eksperimenteerimist; see oli täis energiat, mida muidu ehk ootaks ühelt rockkontsertilt.

 

Kontserdist kirjutas Jazzkaare veebireporter Mariliis Rannama. 

 

Seda, et jazzmuusikud 60. aastate paiku rockmuusika mõjul elemente nagu distortion ja feedback kasutama hakkasid, saab ilmselt lugeda suuresti just efektipedaalide populariseerija ning populaarmuusika ühe mõjukama elektrikitarristi Jimi Hendrixi teeneks. Arvatavasti ütleb asjaolu, et Trio Journal Intime oma “Lips on Fire” kava Hendrixi mõjutustele ja lugudele üles on ehitanud, paljugi ka trio helikeele ja esituse kohta, ehkki efektipedaale, tõepoolest, antud koosseis ei kasutanud.

 

Avant-garde jazzis on lisaks näiliselt eklektilistele teemamuutustele omal kohal instrumentide jõuline heli, loomulikult ka dünaamika ja mitmekülgsus. Trio Journal Intime demonstreeris oskuslikult nii ruumiakustika kui ka akustilise distortioni kasutamist muusikas. Esitluse käigus sai kuulaja nautida Fred Gastardi suurepärast multifoonilist mängutehnikat, kus üheaegselt kõlas nii bass-saksofoni madal tämber kui ka muusiku enda hääle poolt tekitatud vokaalheli. Üllatused ei piirdunud aga vaid muusikute tehniliste oskustega, ning selles mõttes saab Trio Journal Intime’i tõepoolest õigustatult Hendrixi sarnaseks pidada, nimelt pakkusid muusikud kuulajatele instrumentide helidega täielikku manipuleerimist – ühel hetkel valati pilli sisse vett, teisel hetkel kasutati instrumendi erinevaid osasid helide ning rütmide tekitamiseks.

 

“Lips of fire” kava ja heliplaadi näol ei ole seega kindlasti tegemist pelgalt Hendrixi maailmakuulsaks saanud lugude jazzitöötlustega. Süvenenult kuulates võis aimata, et kõlasid mitmed Hendrixi lugudest tuttavaks saanud meloodiad, nagu näiteks trio enda looga segunenud “Foxy Lady”, erakordne versioon loost “If 6 was 9”, Bob Dylani “All Along the Whatchtower”, veel ka äärmiselt kurblikus toonis “Angel”, ometi saab Trio Journal Intime töötluste puhul rääkida aga peamiselt neil muusikalistel teemadel lendlemisest mitte Hendrixi nootidel nostalgitsemisest. Puhkpillidega edasi kantud emotsioon tekitas täiesti uue dimensiooni legendi lugudele.  

 

Tõeliselt head artistid suudavad publikut haarata ning pakkuda neile oma etteaste ajal emotsioone ja põnevust. Kõik, mida see prantsuse trio laval tegi, pakatas elust, oli haarav ning mitmekülgne. Rõõmus-kurblik, kohati psühhedeeliasse ning kiiretesse rütmidesse sukelduv muusika oli äärmiselt õnnestunud püüe tuua puhkpillidega kuulajateni elektrikitarrile omane energia. Just tänu oma mitmekülgsusele oli kontsert võrdväärselt nauditav nii noortele kui vanematele, erinevate huvide ja eelistustega kuulajatele.

 

 

Von Krahli Teater 24. september 2014, kell 20.00

 

Trio Journal Intime

 

Koosseis:

Fred Gastard – bass-saksofon

Matthias Mahler – tromboon

Laurent Bardiaux – trompet