Uus ja julge Liisi Koikson

26. aprill 2017
Minna Sild

Üks, mis inimese ilusaks teeb, on julgus muutuda, enda erinevaid tahke tundma õppida ja neid ka teistele näidata. Uuel tulla laskmine on omajagu keeruline, sest vana on turvaline, kuid tihti tasub see siiski kuhjaga ära. Eriti loomingulises maailmas. Iseenda raamist välja astumine on inspireeriv ümbritsevatele inimestele, kes soovivad seda märgata ja hinnata. Pühapäevaõhtune kontsert Jazzkaarel maalis kauni pildi sellest, kuidas Liisi Koikson on just eelnimetatut teinud. Ja inspireerib loodetavasti seeläbi paljusid.

 

Kristallselge ja maheda häälega lauljatar on siiani laulnud valdavalt eesti keeles ja eestipäraseid lugusid, mis oma siiruse ja lihtsusega on leidnud tee paljude südamesse. Seetõttu tekitas mõte tema ingliskeelsest albumist ja uudse stiiliga lugudest suurt elevust ja kübeke võõristust. Kas see headus ja ehedus ikka säilib? Kas lugude sisu kõnetab endiselt südamehäält? Kui soovite nendele küsimustele ise vastust leida, ärge edasi lugege. Minge ja ostke plaat või otsige album nimega „Coffee For One“ üles näiteks Spotifyst. Ja head nautimist!

 

Kui te otsustasite ikkagi edasi lugeda, siis ütlen kohe ja ausalt välja, et Liisi Koiksoni uus album ning stiil on julge, värske ja imehea. Säilinud on kõik parim varasemast ning lisandunud värske energia, rohkelt variatsioone ja nüansse, julge eneseväljendus. Kontserdi vältel tekkis vajadus korduvalt endale meelde tuletada, et tegemist ei ole mõne välismaise artistiga, keda terve saalitäis muusikaarmastajaid on pikisilmi Jazzkaarele oodanud. Mõtteisse tulid sellised hetkel tunnustatud soulilauljatarid nagu Jessie Ware, Lianne La Havas ja Janelle Monáe, kelle lugu „Neon Valley Street“ lauljatar kontserdil lisaks uue plaadi lugudele esitas. Eelnimetatud artiste meenutas ilmselt Liisi uute lugude suurlinna vibe. Lood on sündinud ajal, kui Koikson elas Londonis ja koges nii suurlinna võlusid kui ka valusid. See, kuidas lauljatar kontserdil lugude taustast rääkis, oli ikka eestlasliku vaoshoitud huumoriga vürtsitatud ning publik sai tema lihtsuse ja aususega kergelt suhestuda. Nii saime teada, et plaadi esimene singel, tempokas ja veidi jamesbondilik „Procrastination Queen“, on sündinud pidžaamaprotesti vajadusest, kui ühiskond eeldab, et oled iga kell kättesaadav, aga palju meeldivam väljavaade on pidžaamas diivanil rullida. Aus ülestunnistus sellest, kuidas ta ka uue albumi sündimise protsessis pidevalt kahtles ja asju ümber mõtles, oli ilmselt paljudele tuttav tunne.

 

On väga nauditav kogeda Liisi Koiksoni erinevaid tahke, mis varasemas loomingus nii selgelt avaldunud ei ole – jõulisust, sensuaalsust, kelmikust, vabanemist. Puusa tõmbavad nõksuma „I Am The Only One“ ja „All This Time“, uneleva melanhooliaga on rikastatud lugusid „Coffee For One“ ja „Love Is Blind“. Loos „Don’t give up“ imiteerib lauljanna häälega trompetit, mis temalt kuulduna väga värskendavalt mõjub. Kindlasti andis tohutu lavalise kindluse juurde suurepärane taustabänd, kellest Raul Ojamaa ei ole mitte ainult bändi kitarrist, vaid kogu plaadi produtsent.

 

Uue plaadi kõik lood on Liisi omalooming ja kuna see on isiklikum album kui kunagi varem, oli eriti ilus vaadata, kuidas lauljatar enne esimese loo esimese noodi kõlamist sügavalt välja hingas nagu siis, kui oleme valmis (väikese värelusega hinges) uut tükikest endast paljastama ja oma raamist välja astuma. Loodetavasti inspireerivad plaadi kuulajaid nii tema uued lood kui ka julgus end uueks luua.

 

Liisi Koikson „Coffee For One“

22. aprillil Vabal Laval 

 

Koosseis:

Liisi Koikson ‒ vokaal

Raun Juurikas ‒ klahvpill

Raul Ojamaa ‒ kitarr

Martti Laas ‒ bass

Tiit Kevad ‒ trummid

 

Vaata pildigaleriid siit!