Weekend Guitar Trio saab 10

03. aprill 2003

Weekend Guitar Trio tähistab Jazzkaarel nii oma 10. aastapäeva kui uue plaadi «Aim» ilmumist.

Weekend Guitar Trio
23. aprillil kell 19 Von Krahli teatris ja baaris

Omapärane kitarritrio, mis mänginud koos juba kümme aastat ja on nüüd hakkama saanud juba nelja CD-plaadiga, ei vaata veel tagasi. Jazzkaarel aset leidva sünnipäevakontserdi kavas kõlavad peaasjalikult uue plaadi lood ja «nostalgiat» võib kavva pudeneda vaid näpuotsaga.
Vajaliku vürtsi ja ootamatuste elevuse lisab kontserdile külaline, trummar Tanel Ruben. Weekend Guitar Trio on aga nagu alati Mart Soo, Robert Jürjendal ja Tõnis Leemets.
Samad impulsid, mis kümme aastat tagasi käivitasid Weekend Guitar Trio, on nende energiaallikas ka täna. Mart Soo nimetab ühe olulisena neist uudishimu kõige uue ja veel järele proovimata võimaluste vastu. See on muusikaline uudishimu, soov tegeleda heliseiklustega.
Kui üldse miski on kümnendi vältel mingeid pöörangule kallutavad muutusi tekitanud, siis võib selleks pidada kitarristide perioodilist huvitumist mõnest uuest tehnoloogiast, mis on avardanud nende musitseerimisvõimalusi ja aidanud helifantaasiad paremini muusikasse rakendada.
Kui rääkida põhimõtetest, siis stiilide segustamine ja sulandamine on WGT muusikas jätkuvalt päevakorral. Uuel plaadil kõlab nii kantriväänustusi, Vietnami moodi muusikat, rockimüristamist, imelikku jazzi, Indiat kui ka palju muud. Veel ei ole WGT õppinud suurema ja laiema tunnustuse nimel kompromisse tegema. Lootus on, et ei õpigi. «Ilmselt me mõtleme ikka nende kuulajate peale, kellel on meiega suhteliselt sarnased huvid muusikas,» arvab Mart Soo, kui selgitab, et nii pilli mängides kui ka uut muusikat luues juhindub ansambel ikkagi sellest, mis neile endile tundub huvitav.
Aga see pole ka kompromissitus ehk jäik oma positsiooni hoidmine iga hinna eest. WGT muusika on tänapäevaselt avar ja salliv paljususe suhtes. Siin ei saa rääkida jäikadest hoiakutest.
«See kompromissitus on liiga sirgjooneline sõna, mis seondub minu jaoks millegi sellisega, kui me läheksime lavale ja mängiks publikule suruõhuhaamreid läbi elektrooniliste protsessorite. Meie oleme palju leebem grupp ja tegelikult pole me seda küsimust enda jaoks üldse tõstatanud. Me lihtsalt jääme iseendaks ega ürita olla keegi teine.»
Kuulaja, keda on tõmmanud WGT poole – nii kontsertidele kui plaate ostma – on samasugune seiklusliku meelega inimene nagu ansambelgi. Mõnes mõttes nagu hingesugulane, kui poeetiliselt väljenduda, või siis vähemalt samal helilainel võnkuja.
Aasta aastalt on Weekend Guitar Trio selliseid järjest rohkem leidnud ka laia ilma pealt. Küllap toob uus plaat, mille annab välja Beg The Bug Records, lisa.