Wimme

27. august 2003

Saami joik-laulik kohtub senisest intensiivsema rütmitamisega ning sellest sünnib omakorda uusi küsimusi.

Saami mees on niimitu korda Eestis esinemas käinud, et tema nime ja laulustiili võib pidada siin juba päris tuttavaks. Mingitest üllatustest rääkimine mõjuks pelgalt silmakirjalikkusena. Isegi osa lugudest joik-laulja uuel plaadil on tuttavad inimestele, kes Wimme esinemistel käinud.
Samad mehed mängivad, kes lavalgi nähtud – Jarri Kokkonen mitmesugustel elektroonilistel pillidel ja rütmimasinate juures ning Matti Wallenius, kelle hallata mitmed näppepillid.
Kui võrrelda Wimme eelmiste plaatidega, siis on “Bárru” alguse lood aktiivsemad, rütmiseeritumad ja rõõmsameelsemad. Saamlase joik kipub vahel suisa taustamuusika varju jääma nagu näiteks loos “Gorži / Waterfall”. Kõlapilt ja helinivoo on veidi linnalikumad, kuigi teemad ja laulud pajatavad lugusid põhjala loodusest ja selle looduse olenditest. Veevulinad, kärestikud, lumekeerised, puud, linnud, temperatuurid, olekud, loomad ja muu. Tundras on ruumi paljule ning inimese tehingud loodusega on seal tavalised. Mitte äritehingud, vaid rohkem nagu keskkonnas tasakaalu saavutamise toimingud, sest tundrainimesed ei eksita ennast mõttega looduse valitsejaks olemisest.
Wimme laulud on sealt pärit. Uueks tuletatud vana joik-leelutamise kunst, kus pole sõnu vaid kus püütakse luua looduse objektidega samastumist otsivaid tundekanaleid; šamaanlik transs ja ekstaas, kehast välja käimine. See on ideaal, mida Wimme on esinejakarjääri vältel küllap korduvalt koos oma publikuga kogeda saanud. “Bárru” näib kõnelevat aga mingist tüdimisest või siis vähemalt kordamise väsimusest, mida lustilik üldtoon päriselt varjata ei suuda.
Iga plaat peab olema uus, muidu seda ei osteta. Popmuusika reeglid ja linnalik kiire tempo on meid sellega harjutanud. Uus on aga see, mis pole vana kordamine. Need ajad, mil mõni laul võis suust suhu ja inimeselt inimesele rännelda kaua pea muutumatult, enam ei loe. Uue kultus kannustab ka neid, keda see ei peaks üldse puudutama.
Näiteks Wimmet, kes küll ei kuulutagi, et ta on oma kultuuripärandi purist või traditsionalist. Tänapäevastaja küll, kuid kaua on võimalik lakkamatult uus olla koos sellega, mis on eksisteerinud aastasadu ja ehk isegi -tuhandeid. Saab ju nuputada uusi trikke ja võluda masinatest või pillidest, mis selle traditsiooni juurde ei kuulunud, teistmoodi helisid, kuid küsimus on selles, kui kaugele võib eemalduda ilma et allikast energiat andev juhe katkeks.
Wimme näib kohati jõudvat sellele piirile juba ohtlikult lähedale, kus triviaalsuseni jääb vaid kukesamm. Rohkem elektrit tähendab rohkem progressi ja techno’t, kuid loitsu väge sellest ei pruugi juurde tekkida.
Õnneks on Wimmel erinevalt paljudest teistest uuenemise-kohustusega karjäärimuusikutest oma traditsioon ja juured, mille juurde alati saab naasta. See tuletab ennast plaadi kuulamisel ikka ja jälle meelde.
Ja ega midagi ju hullu lahti pole. “Bárru” on üsna huvitav ja tähelepanu köitvat eksootikat sisaldav plaat, mille sihikule jääb noorem kuulajarahvas, kui ehk Wimme eelmistel ketastel. On mitu väga huvitavat lugu ja Wimme laululeelutamise kohta on iga halb sõna liiast. Veel huvitavam on aga küsimus, kas valitud uuenemiste tee viib tal kaugele või järgneb sellele mõni tagasi pöörav käänak ka, et akusid laadida.