Pea 30 aastat hiljem sai Mäks nüüd taas hõigata „Elmu, mängi!“, kui kontserdi lõpul järg muusikute tutvustamiseni jõudis ja iga mees kordamööda soolot „väänata“ sai. Värk sekkus oma improvisatsiooniga ka algselt Ultima Thule repertuaari kuulunud ja Riho Sibula poolt Peep Ilmeti tekstile kirjutatud palasse „Hingan“, mis Muus-Bluusi projekti puhuks oli saanud originaalist tublisti erineva seade.
Pärastlõunase kontserdi esiinstrumentalistiks kujunes aga Raul Ukareda, kes Augustibluusi festivali eestvedajana on üks pädevamaid bluusikitarriste Eestis. Pika pealkirjaga loos „On soe ja sädelev kui vaselõige“ esitas Ukareda iseäranis kõneka soolo, mis kõlas kaeblevalt otsekui valanuks ta sellesse kogu nukruse oma hingest.
Paraja annuse bluusi lisas lugudesse omalt poolt Mati Vaarmann Hammond orelil ja tubli törtsu tusameelt tõid oma soolode kaudu kuulajani ka Otsa-kooli Bigbändi puhkpillide grupi liikmed. Kontserdi lõpul said killukese sügavsinist kurbust hingepõhjast soolodesse valada ka bassist Raul Vaigla ja trummar Andrus Lillepea.
Õhtu keskne kangelane oli siiski Mäks, kelle vokaal aastatetagustelt salvestistelt mällu sööbinud kõrgeid falsetinoote nüüdki suurema vaevata kuuldavale tõi, neid efektse kärinaga kombineerides. Rõõm oli tõdeda, et tema jõuline esinemismaneer pole aastatega võimsust kaotanud ning isegi (nähtavasti noorest peast õpitud) trikk, mille käigus mikrofonistatiiv ainsa jalahoobiga mitme meetri kaugusele lennutatakse, töötab endiselt kui õlitatult.
Nii vanu aegu mäletav kui ka noorem publik tänas Tõnis Mäge elamuse eest üksmeelselt püsti seistes.
Tõnis Mägi Muus-Bluus
21. aprillil kell 17 Merepaviljonis
Koosseis:
Tõnis Mägi – laul
Raul Ukareda – soolokitarr
Elmu Värk – kitarr
Mati Vaarmann – Hammond orel
Raul Vaigla – basskitarr
Andrus Lillepea – trummid
Otsa-kooli Bigbändi puhkpillid Siim Aimla juhatusel