Kanadast Jazzkaare lavale lendav ja 25. aprilli õhtul Von Krahlis unikaalset žanrifusiooni keerutav Anomalie annab kontserdi eel intervjuu Arvi Tapverile.
Segate oma loomingus funk’i ja hiphopi elektrooniliseks fuusioniks. Kas teie jaoks on see pigem innovaatiline või nagu bändi nimi ütleb „anomaalia”?
Ma arvan, et enamus tänapäeval tehtavast ja avaldatavast muusikast on moel või teisel hübriid väga paljudest erinevatest alaliikidest ja mõjutustest, kuna iialgi varem pole olnud sellist ligipääsu kõigele salvestatud muusikale kõigist ajastutest üle kogu maailma. Seega minu n-ö segu või omamoodi hübriidsus esindab lihtsalt mu loomingu isikupärasust, kuid ma ei arva, et selle olemus ehk mõte oleks olla erakordselt uus.
Enda muusika kohta arvan, et sõna „fuusion” on kohane samas vaimus nagu hilise 60ndate ja varaste 70ndate jazz fusion’i puhul, kus sul on jazzi harmoonia, soolod ja muusikaline filigraansus segatuna elektrooniliste tämbritega. Samas, kui ma ütlen „vaimus”, siis muusika on siiski rohkem kinni praeguses ajas, kus süntesaator kajastab elektroonilise muusika hetkeseisu – nagu sa mainisid: funk’i ja hiphopi elemente, aga vormilt või struktuurilt on see lähemal poplugudele (ülesehitus ikka: salm, refrään, üleminek ehk bridž jne).
Mis puutub nimesse „Anomalie”, siis tegelikult oli peamine põhjus selle valikul leida midagi prantsuskeelset, ent mis siiski eksisteeriks ka teistes keeltes. (Bänd tuleb Kanada prantsuskeelsest paikkonnast ja selle lause juurde lisab Nico naerumärgi – toim.)
Kuidas teie lood tehniliselt alguse saavad, biidist või näiteks mingist äratuntavast sündikäigust?
Nii ja teisiti, aga need erinevad lähenemised esindavad ka erinevaid töömeetodeid ja mõtteviise või meeleolusid, mis omakorda esitavad mulle erinevas võtmes väljakutseid. Tavaliselt ma alustan rütmist või vibe’st, enne veel, kui ma jõuan isegi põhimotiivini. See sunnib mind olema mõnes mõttes spontaansem ja eelistama seda, mis tundub õige. Mõnikord ei ole tulemus üleüldse õige, aga nii need loominguprotsessi üles-alla-mäed käivad.
Nüüd teine lugu on arranžeeriguga ehk kuidas ma sellele lähenen. Oletame, et ma alustan mingist motiivist, mille ma olen eelnevalt salvestanud kas klaveril või lihtsalt diktofoniga. Seejärel ma teen juba teadlikumaid valikuid, kuidas seda edasi arendada, arranžeerida ja orkestreerida nii, et see avardaks motiivi. Ma armastan mõlemat protsessi väga!
Kuna teie muusika on oluliselt elektrooniline, siis pean küsima, kas olete kasutanud kunagi AI-d ehk tehisintellekti ja mida üleüldse sellisest muusikakirjutamisest arvate?
Ma pole tehisintellekti kunagi kasutanud ja isiklikult on see perspektiiv minu jaoks häiriv, et kirjutamise või muusika loomise võtab üle masin. On nii palju teisi võimalusi selle tehnoloogia kasutamiseks, et loomingu alale tungimine tundub absurdne.
Siiski – ma tunnistan, et tehniliselt või sound’ide kohapealt võib see avardada võimalusi. Näiteks pistikuprogrammi („plug-in“ on rohkem levinud termin – toim.) või efektibloki puhul, mis laseb tõmmata kas trummitaldriku või soolotrummi sämpli ja seejärel AI-l luua erinevaid sarnaseid sound’i versioone. Sel juhul on tegemist huvitava vahendiga, mis võimaldab sul kiiremini jõuda selleni, mis sul mõttes on, samas mitte devalveerides muusikat kui loomingut.
Ma seisan selle eest, et välistataks igasuguse AI-päritolu või isegi AI-lähedane muusika kõigest, mis kuidagi auhindadega seostuks. Me juba näeme, mis toimub Kanadas JUNO või USA-s Grammyde jagamisel. „Võlts” või AI-artistide kaasamine/lubamine streaming playlist’idesse (voogedastus-platvormides kuulatav muusika – toim.) tundub üle võlli ebaeetiline ajal, kui muusikud juba niigi võitlevad oma tunnustuse ja eluõiguse nimel.
Kindlasti seisab sellega seoses ees päris priske väljakutse ja ma arvan, et see on meie kõigi kätes, et paika panna, kus me seda vajame ja kus me seda ei vaja. Loomulikult on tehnoloogial meile palju anda, kuid meie peame seadma parameetrid. Kui tööriist – jah! Kui inimloomingu asendaja, tähenduses lõputu algoritmidel põhinev tsükkel, mis taaskasutab üha uuesti kümnete tuhandete pärisinimeste loomingut ja nende õigusi, seejuures tappes innovatsiooni ja edumeelse mõtlemise – ei!
Kas te tunnete end mugavamalt klubi või kontserdisaali laval?
Mõlemad võivad olla rahuldust pakkuvad. Mõned mu parimatest esinemistest on leidnud aset väikestes, intiimsetes klubides, kus tundub, et kõik kohalolijad asuvad samal lainepikkusel ja hiljem koos aega veetes (täpsem väljend on nüüdisaegne „hängima” –toim.) on alati omakorda võimas elamus. Samas suur saalitäis inimesi tantsimas, nende vibe, see energia laeng, võib olla samavõrra rahuldust pakkuv. Mõlemal juhul ja mõlemat pidi. See on nauding seda kõike kogeda.
Kui palju on aja jooksul muutunud teie muusika tehniliselt, eksperimente tulnud või läinud? Kui palju algusaegadega võrreldes on lavale tehnilisi vahendeid juurde lisandunud?
Oli aeg, kus me tegime katseid, eksperimenteerisime ja optimeerisime, aga praeguseks on muusikalooming suhteliselt sirgejooneliselt paigas. Kõik mu sound’id, sagedused ja olulised komponendid üleüldse (mis muutuvad iga show’ga) on mu läptopis, mis ei võta sisuliselt ruumi. Kuna igal bändiliikmel on oma sound’id samuti oma läptopis, siis võime tavaliselt lihtsalt rentida süntesaatorid ja tuuritada nendega, kui tuleme üle lombi ja samas tuuritada oma süntidega oma maal.
Meie süntide, ständide (statiivid, millel süntesaatorid, mikrofonid jm asetsevad – toim.) ja muu varustuse valik pole aastate jooksul eriti muutunud. Seega pole muutunud ka tehnika hulk, mida kaasa toome, aga peamiselt põhineb kõik Ableton Live´’l (Saksa digitaalse audiotehnika – toim.) Mida me siiski lisaks läptoppidele kaasa tassime, ongi ständid (statiivid – toim.) ja pedaalid (helimuundamiseks vastavalt vajadusele – toim.). Gab võtab oma bassi, Mathieu oma konsooli ja mikrofonid (ta ju meie helitehnik) ja Ronny muidugi oma trummitaldrikud. Igaühel meil on oma töönurk, mille me soundcheck’i ajal üles seame. Mina saadan midi-kaablist oma signaali Gabi ja Alexi töölauale, kas siis sünkroon- või sidechain (ei leia eestikeelset vastet – toim.) efektide jaoks. Üldiselt tehnika/sound’id võtavadki alati palju aega soundcheck’ist või proovidest, kui me uut kava koostame, aga samas on see osa sellest lõbust.
Anomalie
Reedel, 25. aprillil 22.00 Von Krahlis